Foto: Karol Kaldoja, kohtutoimik
Karel Reisenbuk | Video: Karol Kaldoja, kohtutoimik 17. juuni 2022 12:00

19. mai 22 aastat tagasi võinuks algajate ja rahahädas pommientusiastide tõttu minna ajalukku kui ohvriterohkeim terroriakt Eestis. See oli Eesti ajaloo neljas teoks tehtud pommiähvardus, kuid esimene, mille puhul kasutati pommide distantsilt õhkimiseks mobiiltelefone. Vaid õnn päästis halvimast.

2000. aasta 19. mai varahommikul kell 2.41 heliseb Stockmanni kaubamaja valvekeskuse telefon. Toru haaranud turvamees Siimule teatab venekeelne ja tema hinnangul pisut purjus meeshääl, et 15 minuti pärast lõhkeb kaubamajas pomm.

„Helistajaks oli vene keelt kõnelev mees. Helistaja rääkis rahuliku häälega, üsna kiirelt ja konkreetselt. Mulle ei jäänud muljet, et hääl oleks moonutatud. Ta ütles vene keeles, et 15 minuti pärast lõhkeb Stockmannis pomm. Mina küsisin vene keeles vastu, et kus täpselt. Selle peale vastati lihtsalt, et 15 minuti pärast ja kõne katkestati. Minu isiklik arvamus oli, et helistajaks oli mõni taskuvaras, kes on päeval vahele jäänud ja soovib kätte maksta. Hetkeks isegi kahtlesin, kas sellest üldse teada anda, kuid otsustasin käituda nii, nagu ette nähtud,“ meenutab turvamees hiljem kaitsepolitseis.

Turvamehe skepsis pole tegelikult ka imekspandav, sest millenniumi algus oli aeg, kus Stockmann sai mõnel päeval rohkem kui kümme samasisulist ähvardust. Ent turvamees Siim teavitab siiski ähvardusest, kuhu vaja ning kohale sõidab päästeameti pommigrupp, kes ümbruse üle vaatab ja kontrollib üht kahtlast pappkarpi, kuid ühtegi märki lõhkeainest või põrgumasinast ei leita.

26 minutit hiljem heliseb valvekeskuse telefon uuesti.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad