Uudised

Isikuloolist looduslugu (4) 

10. oktoober 1997, 00:00

JAAN EILART

Nüüd aga mõned pooliti refereerivas laadis meeldetuletamised.

1950. aastate keskpaiku kogunes Tartu linna keskraamatukogusse hulk kirjandusest ning kodumaastikust ühtviisi lugu pidavat rahvast. Siinkohal meenutaja oli valitud (vaevalt see tookord mingi tõeline valimine oli) raamatukogu nõukogu esimeheks. Noorel inimesel tuli taga! Pidi kohe asutama kirjandusringi ja avaldamist võimaldava almanahhi.

Tookordsel Hariduse tänaval koos käijate hulgas olid Milvi Sepping, Velly Verev, Sass Suumann, Jaan Paavle, Lia Baumann-Kevvai ja mitmed teised esimeste ridade või värsside seadjad. Hilisem Tammsaare talumuuseumi direktor Asko Sööt kirjutas esimese artikli alles põlualusepõlvest pääsevast Kersti Merilaasist.

Almanahhis "Emajõgi" on Fr. Tuglase pühendusread, Rudolf Sirge Tartu kultuurimälestused ja Voldemar Panso reisikiri meie ühisest sõidust Ümera lahingupaiku otsima ja liivlaste Väina jõe jälgi jälitama. Almanahhi toimetamise eest kandsid hoolt eriti folklorist Udo Mägi ja bibliograaf Viivi Lauga.

Külaskäinuist olid mõjusad Veera Saar ning Aadu Hint. Viimane manitses muu hulgas tõsiselt võtma piiblit, raamatute raamatut. Raamatukogu juhtkond oli muidugi murelik - jumal hoidku, et seda juttu kuskile ette ei kantaks!

Kui Artur Alliksaar 1958. aastal vangipõlvest Tartusse ilmus, lõi Werneri kohviku vahendusel peagi meiega sõbraks saanu kaasa ka me ringis. Mäletan, kuidas ta nagu muuseas kirjutas ühe praeguseks hulga luuleraamatute autori värsside näidise peale 4-5 erinevat varianti: võib ka nii, aga võib ka nii. Mu Puiestee 75a elamispaiga külalisraamatusse on ta aga fakti jäädvustava allkirja asemel kirjutanud (ilma mingi keskenduseta):

"Võib paljuks inspireerida su tuba
ja mälu pikka aega hoida vangis.
Täis merepõhja-aardeid ta. Neid juba
on ka mu meeleoluakvalangis.
Kes külvab, istutab ja harib maad,
teeb rikkamaks me karget põhjaloodust.
Peab andma, küsimata, mida vastu saad.
Peab julgema, kui aeg ka pole soodus."

Jah, alles nüüd, Alliksaart ümber kirjutades, taipasin, et oleks pidanud selle juubeliraamatu koostjaile pakkuma hoopis valiku külalisraamatu kuuest köitest. On ju seal Liivi auhinna lühiajalugu. On Debora Vaarandi ja Juhan Smuuli Vanemuise avamisel käik, on see kord, kui Sang otsis redeli ning ronis sisse aknast, sest võtmed olid mu tasku ununenud. On Runneli, Järvamaa mehe ideedeküllus. On Elo ja Friedebert Tuglase viimane käik Tartusse (13. juuni 1969), kui Elo kurguvähile enam avitust ei leitud. Neil tundidel jäeti hüvasti Maarja kalmistu kodustega ning kõigi elupaikadega ja ka olematuks saanud kodude asemetega. Tookordne Elo allkiri külalisraamatus on kopeeritud tema Metsakalmistu mälestuskivisse. Tuglase soovil.

Veel on ka Kersti Merilaasi ühe luuletuse esmaavalikustus minu külalisraamatus. Glavlit ei lasknud seda avaldada. Aga koduses kirjas on sellel 1940. aasta sisekaitseülema Harald Habermani kinnitus. Tsiteerigem:

"Udu on linnal. Öötunde loeb raatus:
keerakem õigeks kodused kellad.
Igatsen helget ja jäägitut jaatust.
Meelespealilled, anduvalt hellad
närbuvad vassis...
Loobuda valvest,
peatada hetkekski kahtluste kiik!
Kajana kordub, vist lapseeas palvest:
saabu, oh saabu, jumala riik.

27. V 1967."

Kui eespool on olnud juttu Glavliti ja EKP Keskkomitee keelamistest, siis pean tõe vandumiseks rääkima ka vähemalt ühest Kirjanike Liidu liikmest, kes oli mõnigi kord suuraudadeks Glavlitile päitsete päheajamisel. See oli Olaf Utt, me seltsi tegevliige. Tema viibimise pärast meie organisatsiooni kongressil Jõhvis tuli pärast keskkomitee teisele sekretärile Lebedevile aru andma. See oli seesama Lebedev, kes keelas ka Edgar Tõnuristi ja Ferdinand Eiseni valimise meie auliikmeks. Mõistagi Vaino taganttoel.

Igatahes päästis Olaf Utt me seltsi kauaaegse väärika autasu ülemaalisel maastikuhoolduse konkursil. See oli Olev Soansi kartograafiline graafika, siinmeenutaja koostatuna "Eesti loodus, selle omapära ja tema kaitse," mis keelustati liigse Eestimaa rõhutamise ning siin looduskaitsetööd teinute pisiportreede pärast. Juristist O. Utt leidis lahenduse: lubada asutusesiseseks tiraaz^iks. Ta parandas mõned veadki, ja Glavlit alistus. Ohus oli ka suure monograafia "Eesti metsad" ilmumine, sest just oli tulnud saladirektiiv pagulasrahva teadvustamise keeluga. See puudutas üle paarikümne tookordset lääne autorit. Välja pidi jääma isegi Eesti metsateaduse rajaja Andres Mathiesen. Valge Maja käsk pani Pärnu 10 ülemused lihtsalt omaette põrnitsema. Kodueestlane ei tohtinud "teada saada", et on olemas pagulaseestlased!

Järgneb

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee