Foto: Teet Malsroos
Toomas Alatalu, vaatleja 12. mai 2022 21:13

Kõik me elame ikka kummalises maailmas küll. Alles augustis (2021) pagesid USA väed Afganistanist, seejärel rahulikumal moel ja garnisone kohale jättes Iraagist. Veebruaris sisenes tappev ja lõhkuv Venemaa sõjamasin Ukrainasse, on siin-seal ühtteist vallutanud, ent saanud ka ise valusalt tappa ja pealinna-nimeline Musta mere lipulaev on merepõhjas. Mööngem – sihukest asja, kus maailma kaks ülivõimsat armeed saavad lühikese aja jooksul teineteise järel ja mitte teineteise käest, vaid kahe erineva väiksema riigi käest sugeda - pole seni juhtunud.

Täna saab Ukraina sõdimiseks relvi pea kõigilt, kel on ajaloos olnud kokkupuuteid Vene imperialismi ja selle kommetega. Samas seisis ta suure sõja puhkedes üksi, napis relvastuses, mille eest tuli maksta rängalt. Kui ameeriklaste minekut Afganistani tuleb pidada arusaamatuks (kättemaks peavarju andmise eest ühele kurjamile), siis Ukraina ründamine oli teadlik, pealegi juba alustatud sõja jätkamine, et saada uusi maid ja alamaid ning muutmaks nood kuulekaks üliinimeste kogumile nimega Russki Mir, kus pole ruumi inimõigustele ega demokraatiale.

Edasi lugemiseks: