Hanede ja laglede tapmine on tänamatult raske, rääkimata sellest, et üldiste eetikanormide järgi meie kultuuris sigima asuvat looma ei tapeta.

Foto: Teet Malsroos
Marko Mägi 6. mai 2022 18:55

Varahommik Raadi kalmistul. Tudengid õpivad, kõrv kikkis, linnulaulu. Ülelendavatele hanedele ma nende tähelepanu ei juhi, kuid mõtlen siiski, kust haned tulid, kui palju nahka panid ja kuhu lähevad. Ilmselt suunduvad linnud Aardla poldrile, kus neid keegi ei sega. Seal saavad nad rahulikult aega veeta, veidi süüa, puhata, et siis vajadusel ümberkaudsetele põldudele suunduda. See paneb sajad põllumehed küüsi närima, sest iial ei tea, kus haned tänavu peatuvad – kas tema põllul läheb õnneks?

Haned peatuvad põllul ikka. Suurte salkadena. Söövad palju, teevad kahju… Loodust ja põllumeest pole õige vastandada, kirjutab teraviljakasvataja Olav Kreen 3. mai Õhtulehes. Olen päri, sest ilmselt ei käitu põllumees nimme kurjasti, kuid teatud puhkudel võib see juhtuda teadmatult. Näiteks ökoloogiliste põhjus-tagajärje seoste tabamine ei pruugi mõistetav olla, või proovitakse sellele vastu vaielda. Kui neljasilmavestluses ütleb põllumees, et probleem ei ole ju selles, et ta tahab võimalikult kasumlikult majandada, vaid selles, et hanesid on liiga palju, viitab see teadmiste vajakule. Ökoloogias kehtib lihtne reegel – liigi arvukus kasvab, kui ressurssi on palju. Esmane ressurss on toit, sest kui pole energiat, ei suuda linnud sigida, siis ei kasva ka arvukus. Et hanede arvukuse kiirel tõusul on suur roll majanduslikult (mitte ökoloogiliselt!) viimse piirini tõhusaks timmitud põllundusel, sedastab ka teaduskirjandus. Kuid seda ei taha põllumees kuulda (selle peale on kannalt ringi keeratud).

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad