Uudised

Isikuloolist looduslugu (3) 

9. oktoober 1997, 00:00

JAAN EILART

Pole mahti kommenteerida laureaadiks tunnistatuid endid. Debora Vaarandile, Paul-Eerik Rummole, Betti Alverile, Jaan Kaplinskile, August Sangale määrati see omapärase sünniteega auhind. Alatskivi keskkooli saal oli iga kord rahvast puupüsti täis. Hämarduvas õhtus luges poistekoor Juhan Liivi sinilillevaibas samba ees "Kui tume veel kauaks ka sinu maa..." Saalis etlesid Karl Ader, Ellen Liiger, Linda Rummo jt. Koolidirektori Karl Elkeni malbest loomusest kantud paiklik ettevalmistus kandus vargsi üle Eesti ja kaugemalegi. Ettevõtmist imestas Ungari, käis vaatamas Ukraina.

August Sanga auhinda ei võtnud vastu laureaat ise - ta lamas Tartu Pika tänava kodus. Ja Juhan Liivi "Koidul on kõnesid palju" võttis tervise arbumisläkitusena vastu Kersti Merilaas.

Kui siis järgmisel kevadel helises Tatari t. 15 laual telefon, kuulutamaks keskkomitee soovi, et jätke Liivi auhind tänavu andmata, polnud enam selle missiooni peakandjat Sanga. Auhind oli kasvanud kõrgemaks, kui tohtinuks. Põhjendati, et kogu see auhindamiste asjandus vajab süstematiseerimist. 1970. aastal jäigi Alatskivile sõit ära. Ja kui siis need süsteemi viidud autasustamised teatavaks said, polnud nende seas Juhan Liivi nimelist.

Vahelapp Siberi taigast

Põlvkondade sõprusest Tuglase ja akadeemik Kruusiga johtus ka lävimine Nigol Andreseniga. Õieti olime Vabaduse puistee omaaegse Adsoni ja Underi majas üheaegselt harva, kuid lähemad mõttevahetused sugenesid Anderseni Tuglase-monograafia kirjutamise ajast. Nimelt tahtis üha enam silmanägemist kaotav Noor-Eesti liider, et ma käiksin mõned päevad koos Andreseniga Tuglase noorpõlveradadel. Käisime Ahjal, Valgjärve Tammel, Maaritsas, Udernas ning Tartu eluasemeil. Koguni Karilatsis, teises lapsepõlvekodus, millest delikaatseil ajendeil mälestustes juttu pole.

Põnevad olid sõnaduellid Siberist tulnu ja Moskva vangistuses olnu vahel viimase mõnusail olenguil. Kruus ei kannatanud vasturääkimist. Andersen aga vastu rääkimata olla ei saanud. Mõnigi kord pidi hea kutsutud külaline, Varese valitsuskaaslane, teistest varem lauast tõusma. Ometi viha ei peetud. Järgmine kord olid vaimuvälgud taas eredad. On kurb, kuid Vanda ja Hans Kruusi tookordsetest pidulaualistest on alles ainult Arno Köörna. Paarkümmend n.-ö. alatist külalist on juba igaviku metsade taga.

Ent nüüd Andreseni loodusearmastusest Siberi taigas. Sellest rääkis kõigepealt mu isa, kui ta ühena mu suguvõsa 23-st samateelisest tuli tagasi Taišet-Bratski raudtee ehituselt. Sinna Tšuna jõe äärde metsalangetajate sunnitöölaagrisse toodigi ühel päeval Nigol Andresen. Karakullkraega mantel seljas, samast nahast peakate. Need varastati esimesel ööl. Ei osanud ennast kuidagi kaitsta moškaparvede eest, kael paistetas sama jämedaks kui pea. Määrati kartsa selle eest, et on tahtlikult lasknud ennast õelail putukail torkida, et tööst kõrvale hiilida. Teised ümberringi parastasid.

Oli ju uustulnuk hiljutiste kulakute laagris, nood jälle pidasid ENSV valitsuse kõrget esindajat üheks endi ärasaatjaks. Üks turske Järvamaa mees kippunud koguni käsitsi kallale. Andresen aga ei alandunud. "Küll võtan teid veel kord Toompeal vastu," ägetsenud ta. Ja kui siis võeti inetuks nõuks, et las ta langetab kahemehesaega mände üksinda, sai Reegla Hansu õiglusmõõt täis. Ta kutsus lugupidamist väärinud Haljala mehe oma sae teise otsa. Ümbruskond sajatas.

Just neile seikadele osutas Nigol Andresen kord Uderna Kalmemäel istudes, tookordsel Tuglase-kohtades käimisel. Kui ta siis kuulis, et ma olen tõesti tolle saeotsalise poeg, muutus me suhe kuidagi eriliselt teineteist mõistvaks. Ta adus, et mu teada on asju, mida tema väärikus ei lubanud haletsuses seletada.

Hiljem oli Nigol Andresen me seltsi Haljala osakonna aktiivne liige. Üle-eestilise kokkutuleku ligi tuhandelise pere ees avasime talle ta sünnipaigas Vanamõisas portree-bareljeefiga mälestustähise. Kõnelesime tollel korral kõigest Siberi taiga saemeestest. Ka Hugo Raudsepast, kelle surinari leidis mu saemehest isa üles ühe vangi eestlasele osutava repliigi peale: "Tam ještšo odin kurrat."

Aga see on pikem jutt, mis viiks välja selleni, et võib-olla oli Milli Mallika viimane kirjanduslik töö mu isa kaugushõllanduse "Minu hobune" stiililine silumine.

Looduse ja kultuuri põimumistes

Selline juurdeminek nüüdisloodushoiule kirjutati Šveitsi esindanud jordaanlase Naseeb Dajani algatusel ülemaailmseks dokumendiks 1. juunil 1983. Nimeks Tallinna deklaratsioon, millele on väärika graafilise vormi andnud Urmas Ploomipuu ja Ago Kivi. Kui president Meri tahtis sama pealdise panna väikeriikide kavandatavale ühisseisukohale, tuli juhtida tähelepanu segadusttekitava dubleerimise võimalikkusele.

Kultuuri ja looduse käeandmine on eesti kirjanikule olnud igapäevaselt loomulik.

Järgneb

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee