Foto: Alar Truu
Meeli Parijõgi 21. jaanuar 2022 11:41

Vanarahval on palju sõnadega seotud ütlemisi, näiteks „Meest sõnast, härga sarvest“. Kui sõna oli juba kord antud, pidi seda ka pidama. Muidu järgnes pilkav kommentaar: „Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.“

Veel teadis vanarahvas, et „sõna jätab sügavama haava kui kirves“. Ka see tarkusetera manitses sõnadega ettevaatlikult ringi käima, sest juba kord suust välja partsatatut enam tagasi võtta pole võimalik, kahetse, palju tahad.

Välja öeldud sõna pole lihtsalt hetkeks võnkuv õhk. Sõna on tegu, mis sõna otseses mõttes võib muuta maailma, olgu või ühe inimese oma. „Ma armastan sind.“ „Me saame lapse.“ „Maril sündis tütar.“ „Isa on surnud.“ Pärast neid sõnu pole maailm inimese jaoks, kellele need on määratud, enam endine.

Vanarahvas kartis kurja ja kadedat sõna, sest sellega võis ära sõnada. Samamoodi võis halba esile manada liigne kiitus või kiitlemine. Igal juhul oli tark olla sõnadega mõõdukas: „Enne mõtle, siis ütle!“

Mis siis veel kirja pandud sõnast rääkida. Internetiajastu sõnade katkematust kanonaadist ei näinud vanarahvas vast undki, oma sõnade raamatusse raiumise privileeg oli toona ülimalt haruldane ning enne ajalehe lugema asumist pesi peremees käed puhtaks ja kammis habeme ära. Pühapäeval avas aga piibli ja luges perele ette: „Alguses oli sõna...“