Viljar Voog, sporditoimetuse juhataja 3. jaanuar 2022 22:28

Pekingi olümpiamängude avatseremooniani on jäänud täpselt üks kuu. Kui spordisõpradele tähendab see meeldivat ootust, siis eestlaste mängudele lähetamisega seotud inimestel on käed-jalad meeletult tööd täis – nii lehetoimetustes kui ka EOKs ja alaliitudes.

Suurim probleem on logistilist laadi – koroonahirmus Hiina on sisuliselt suletud riik ehk lennud sinna tuleb hingehinna eest eraldi organiseerida ja suurt vangerdamisvõimalust kuupäevade osas pole. See omakorda paneb sundseisu hotellitubade broneerimisel – jälle korralik neljakohaline rahasumma eelarvest. Aga alternatiivi ju ei eksisteeri – olümpiamängudele sõitmata saavad jätta vaid poliitikud, mitte spordirahvas.

Ja nii me siis maksame neid tuhandeid. Närveerides, et ega need tuulde ei lenda. Praegu tundub, et vähemalt alata saavad mängud kindlasti – Hiina hoiab end drakooniliste meetmete abiga koroonavabana. Aga kui tuhanded sportlased kolme erinevasse olümpiakülla kogunevad ja mõnes omikron levima hakkab… Näiteks Kelly Sildaru suurim kullašanss saabub alles 14. veebruaril – kas selleks ajaks veel mängud kestavad?