Eesti uudised

Eestlane saatis teise Vostoki kosmosesse 

Allar Viivik , 13. aprill 2001 23:00
RAADIO OHVER: “Lennuväkke ja Baikonuri sattusin tänu lapsepõlvest pärit huvile raadioaparaatide vastu,” ütleb Ants Rööp. Praegu mängib tema tööraadios põhiliselt Elmar.Foto: Tiina Kõrtsini
12. aprillil 1961. aastal, kosmoselaeva Vostok 1 lennu ajal, oli lennuväeleitnant Ants Rööp Moskvas, kus õppis ja õpetas uut raketitehnikat. Ta ei osanud arvatagi, et vaid paar kuud hiljem, järgmise Vostoki stardi ajal, on ta juba ise Baikonuri kosmodroomil.

“Ausalt öelda oli see uudis, et inimene lendas kosmosesse, täiesti uskumatu,” räägib Ants Rööp nüüd. “Mingi kumu ja sosinad muidugi liikusid, et midagi ootamatut on tulemas. Seni olid aga kõik harjunud koerte ja ahvide lendudega, inimese kosmoselendu ei oodatud veel nii pea.” Praegu riigi päästeameti haldusdirektori ametit pidav Rööp tunnistab, et kosmoseuuringutega ei hoobeldud siis ega ka hiljem sugugi ette: “See on nagu esimese südame siirdamisega või ükskõik millise teadusliku eksperimendiga: risk jääb alati.”

Raadioarmastus viis lennuväkke

Suure-Jaani lähedalt pärit Ants Rööbi viis ohvitseriteele lapsepõlvest kaasa saadud armastus raadiotehnika vastu. Tallinna märtsipommitamise järel elas tema isatalus tehase RET meister Ferdinand Kunst, kes sama hästi kui paljakäsi keerulisi raadioaparaate ehitas. “1957. aastal, kui lõpetasin keskkooli, Eestis raadioasjandust ei õpetatud,” meenutab Rööp. “Astusin siis Läti Daugavpilsi strateegilise lennuväe raadiotehnikakooli. Sain kõva praktika, hea vene keele ja kiitusega lõpetamisel 1960 leitnandipagunid peale.”

Parasjagu käis N. Liidu relvajõududes uue väeliigi - raketivägede moodustamine. Verivärske ohvitser saadeti Moskvasse Dzeržinski-nimelisse akadeemiasse täiendõppele, et loodavatele raketivägedele kaadrit saada. Lõpetamise järel hakkasid noored leitnandid raketitehnikat õpetama polkovnikutele ja kindralmajoritele.

Sihtjaam - Türatam

1961. aasta aprilli lõpus käsutati paar noort ohvitseri rongile. “Sõidate Baikonuri kosmo-droomile,” kõlas ülemuste käsk. Käsk on vanem kui meie ja nii loksuski Rööp päevade viisi vagunis Kasahstani keskosa, müstilise kosmodroomi poole. “Tollal viieaastane Baikonur asus keset ääretut liivamerd,” meenutab ta. “Pikal raudteeliinil oli teivasjaam Türatam, kust meid viidi bussidega Baikonuri poole.”

Kosmodroomilinnakus oli kümneid silikaatelumaju. Osa tänavaid oli juba asfalteeritud, osa mitte. Sirgeid teid ääristasid pöidlajämedused poolteisemeetrised puudeistikud. Nende kõrvale olid veetud veetorud; iga puu juures oli väike kraan, millest taimed said eluvett. Asulat läbis ka kõrbejõgi, mis aga põuasel suvel veenireks kuivas. Temperatuur kõikus 36 ja 42 plusskraadi vahel, mis eestlasele oli liiast.

Suurima elamuse sai Rööp kõrbekaevust. “See oli mõne meetri sügavune lehter, mille ümber mõned raudkivid ja põhjas kümmekond sentimeetrit sogast vett,” räägib ta. “See peab olema viimane häda, et seda vett juua. Kuid ometi joodi. “

Vähesed pääsesid raketi juurde

Rakettide stardiplatvormid asusid ja asuvad ilmselt ka praegu asulast kümnete kilomeetrite kaugusel. Mehitatud Vostokid startisid 2. platvormilt, sellest umbes poolteise kilomeetri kaugusel pandi kanderakette kokku. Ants Rööbi ülesandeks sai raketisüsteemide stardieelne kontroll, päris platvormil uurisid raketti juba teised mehed. “Teadsin palju, kuid vastutasin ühe kindla töölõigu eest,” täpsustab ta.

Rööp pääses ka stardiplatvormile, milleks anti välja kaheosalised erižetoonid. Üks pool tuli anda pääslasse, teine pool jäi külalisele. Mida vähem aega stardini oli, seda vähem rahvast platvormile pääses. Keegi ei tahtnud, et korduks 1960. aasta tragöödia, kui kaheastmeline rakett koos kümnete tehnikutega ja suurtükiväemarssal Mitrofan Nedeliniga vastu taevast lendas. Ohvrid on maetud Baikonuri-lähedasse ühishauda, mida kosmodroomitöötajad nimetavad 13. stardiplatvormiks.

Kogu suve käis kaheksaliikmeline kosmonautide rühm Baikonuris. “Igal õhtul ujusid nad jões,” seletab Rööp. “Teadjamad rääkisid, et näe, kosmonaudid tulid. Loomulikult nägin neid, kuid juurde ei läinud.” Juri Gagarin oli ainus tuntud mees. Mõned näitasid näpuga German Titovi peale, kes pidavat lendama teisena. Kõik oli mitteametlik ja küllaltki salajane jutt.

Start on unustamatu pilt

Kosmonaudi number 2 ehk German Titovi lendu otsustati alustada 6. augustil 1961.

Rööp jälgis hommikust vaatepilti kokkupanekuangaari juurest, umbes 1,5 km kaugusel platvormist. “Kõik oli ilusasti näha, sest sealkandis on täielik lagedus,” räägib ta.

Enne väljakuulutatud stardiaega vaatasid kõik kella. Kui aeg tiksus täis, tekkis vaatajate hulgas kerge paanika: äkki on midagi juhtunud? Ootamatult mattus kogu platvormi ümbrus punakaspruuni suitsu, veidi hiljem jõudis vaatajate kõrvu võimas mürin. “Siis tuli suitsu- ja tolmupilvest välja raketi nina,” jätkab Rööp stardi kirjeldamist, “kuid esialgu väga aeglaselt. Siis võttis rakett kiirust, jõudis ülakihtidesse ning temast jäi näha vaid valge saba.”

Raketi sabatuli jäi pidevalt väiksemaks, kuni vaatajad nägid vaid väikest suitsupilve. See oli teine aste, mis tööle hakkas. “No siis on kõik korras, võib kuhugi puldi taha vaatama minna, kuidas kosmonaut laevas hingab ja mida teeb,” seletab Rööp.

Baikonuris-käigust paluti tal vaikida. Need, kes isikliku toimiku juurde said, muidugi teadsid. “Emale ma ikka rääkisin, kuid ta ei osanud suurt midagi küsida,” tunnistab Rööp 40 aastat hiljem. Fotosid tal kosmodroomilkäigust pole, sest aparaati ei tohtinud Baikonuri kaasa võtta.

Arvid Pallo - peakonstruktori parem käsi

Kosmoseajastu alguse juures oli otseselt tegev Moskvas elanud insener Arvid Pallo. Kosmose- ja lennunduskonstruktorina tegutsenud mees sündis 1912. aasta 3. veebruaril Moskvas. Ta vanemad olid pärit Valgast ja sajandi alguses Venemaale välja rännanud. Sõjaväeteenistuse läbis Pallo algul suurtükiväes, hiljem motoristina lennuväes. Samal ajal asus sõjaväeosa naabruses rakettidega tegelev organisatsioon, mida juhtis tulevane peakonstruktor Sergei Koroljov. See oli 1933. aastal rajatud Reaktiivtehnika Teadusliku Uurimise Instituut. 1936 kutsus Koroljov Arvid Pallo oma instituuti tööle. Tema ülesanne oli rakettide kokkumonteerimine ja katsetamine.

Sõja ajal läksid Koroljovi ja Pallo teed lahku. Tulevane peakonstruktor töötas Tupolevi büroos, Pallo hakkas Bolhovitinovi büroos juhtinsenerina ehitama ja katsetama esimesi N.Liidu rakettlennukeid.

1946 määrati Sergei Koroljov ballistiliste rakettide peakonstruktoriks. Ta kutsus oma abiks Arvid Pallo. Juhtinsenerina osales ta edaspidi kõrgatmosfääri uurimiseks väljasaadetud rakettide loomisel, valmistas ette esimeste Maa tehiskaaslaste ja Luna-tüüpi automaatjaamade starte, osales kosmosejaamade katsetamisel.

Pallo elu meeldejäävamad hetked olid 1961. aastal, kui ta osales Juri Gagarini ja German Titovi vastuvõtmisel ning korraldas nende äraviimise Moskvasse. Hiljem osales Pallo Luna-tüüpi kosmosejaamade ehitamisel ja üleslennutamisel. Selle eest sai ta Lenini tehnikapreemia ning kokku kolm Tööpunalipu ordenit.

Kas kosmosekonstruktor ka praegu elab, pole täpselt teada. Vähemalt kaks aastat tagasi oli ta tervise juures ja andis intervjuu Ameerika Ühendriikides ilmuvale venekeelsele ajalehele Vestnik.

Esimese ajakirjanikuna kosmodroomil

“Tõenäoliselt olen ma esimene Eesti ajakirjanik, kes Baikonuril käis,” ütleb Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Raidla. Enne kaheksakümnendate uutmistuuli said sinna vaid TASSi ja Kesktelevisiooni korrespondendid.

Esmakordselt sõitis Raidla kui tollase Rahva Hääle ajakirjanik kosmodroomile 1989. aasta sügisel. Tegelikult oli see suur juhus, sest pikkadel Moskva-komandeeringutel oli tal siginenud tutvus N.Liidu välisministeeriumi pressikeskuses. “Ühel päeval pakuti mulle võimalust sõita,” meenutab ta. “Andsin kohe nõusoleku, seda enam, et enne seda polnud ajakirjanikke ja teisi huvilisi kosmodroomile lastud.”

Paljurahvuseline ja -keelne ajakirjanike armee sõitis Kasahstani steppi sõjaväe suure transpordilennukiga. “Mingeid toole ei olnud, keset lennukit seisis peldik, kuhu ohtra alkoholi tarbimise pärast ka kohe järjekord tekkis,” meenutab Raidla. Kohapeal majutati seltskond viiekorruselisse paneelhotelli. Paari päeva jooksul näidati ajakirjanikele kogu kompleksi ja selle hooneid. Õnneks oli ka Nõukogudemaal juba piisav vabadus, nii et külalistel lasti linnakus päris omapead ringi liikuda. Vaid sõjaliselt tähtsate objektide juurde, mis asusid linnakust kilomeetrite kaugusel, pääses kõrgete ohvitseride saatel.

Esimene asi, mida ajakirjanikud teada said, oli kosmodroomi tegelik asukoht. Paik, mis on kantud paljudele kaartidele, on üdini vale. “Tegelikult asub kogu linnak kaardile kantud paigast mitusada kilomeetrit eemal,” seletab Raidla. Ilmselt peeti ehitamise ajal õiget asupaika nii salajaseks, et seda ei julgetud ühelgi kaardil ära märkida. Ja nii see aastakümneteks jäigi; tõenäoliselt on nüüdseks viga õiendatud.

Stardiplatvormid asuvad elamislinnakust kümneid kilomeetreid eemal, külalised veeti sinna bussidega. Ühes angaaris näidati ajakirjanikele ka tollast tehnikaimet - N.Liidu esimest kosmosesüstikut, mis oli äsja lennult tagasi pöördunud. “Üllatav, et süstikut katsid pehmed, mingist kummalisest ainest plaadid,” räägib Raidla. “Näpu võis neist igatahes läbi suruda. Asjatundjate kinnitusel olid need kuumuskindlad. Ikka selleks, et süstik atmosfääris ära ei põleks.”

Ühe stardiplatsi lähedal oli rühm väikesi ühekorruselisi maju, kus kosmonaudid aastail 1960-70 enne starti elasid. Teiste hulgas oli alles esimese kosmonaudi Juri Gagarini tagasihoidlik elamine. Kohalikud pajatasid külalistele Gagarini napsilembusest, mis talle lõpuks elu maksis.

Külaskäigu tippsündmusena näidati ajakirjanikele kosmoselaeva starti. Nii lähedalt, kui see võimalik oli. “Kõik oli väga hästi näha. Olime lahtise taeva all, mitte kusagil varjendis,” meenutab Raidla. “Kui rakett oli mõned sekundid lennanud, tundus, et ta hakkab meile pähe kukkuma. Tegelikult see küll kaugenes, kuid tulekera tundus vajuvat Maa poole.”

Muljete põhjal ilmus tollases Rahva Hääles mitmeosaline kriitiline järjejutt kosmodroomi elust ja olust. “Molodjož Estonii avaldas selle lühendatult ka vene keeles ning tekitas tollal palju kära,” meenutab Raidla. Koguni sedavõrd, et Moskvas ilmuv Komsomolskaja Pravda pühendas temale tervelt pool külge ja jagas selgitusi, kuidas keegi ajakirjanik Raidla oli Baikonuris nähtust valesti aru saanud.

Teine kord kutsuti sama ajakirjanikeseltskond Baikonurile 1990. aasta varakevadel. Ka selle külastuse ajal startis kosmodroomilt mehitatud rakett Sojuz, mida ajakirjanikud koos vaatasid.

“Pakuti ka kolmandat korda, kuid ma loobusin,” meenutab Raidla. “Minu asemel sõitis Baikonuri Rahva Hääle reporter, praegune Äripäeva turundusjuht Andrus Vaher.”