Sissi elundidoonorlusest: ka ebamugavatest teemadest tuleb rääkida

Elundidoonorlust võrdleb Sissi õnnemänguga: iial ei tea, millal ja kas sobiv elund leitakse. Mida rohkem on tahteavalduse täitnud inimesi, seda suurem on aga võimalus kellelgi teisel ellu jääda. Nii juhtus ka Sissi isa, Dave Bentoniga – keegi lahkus siit ilmast ja see andis võimaluse tal edasi elada. „Ma leian, et see on väga üllas tegu. Me kõik üks päev läheme. Olen tänulik selle eest, kui ka mina saan samamoodi päästa kellegi elu,” lausub Sissi.

Dave Bentonit tabas neerupuudulikkus vahetult pärast võidukat esinemist 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel. Mõne aasta eest aga olukord halvenes ja tema neerud lõpetasid pea täielikult töötamise. „Perega vaatasime pealt, kuidas isa järjest kadus ära. Kuidas inimene on elus, aga tegelikult ta ei ole enam elus,” meenutab Sissi. Haigus tähendas isale ligi aasta aega mitu korda nädalas dialüüsis käimist. Tegemist on kurnava ravimeetodiga, kus masin teeb ära neerude töö, puhastades organismi jääkainetest.

Dialüüsist sõltus isa Dave'i ellujäämine, kuni 2019. aasta suvel tuli võimalus saada uus elund. „Ta ootas seda neeru ja kuidagi jäimegi ootama. Kui see lõpuks tuli, oli kerge šokk,„ räägib Sissi. Kui öösel arst helistas ja sõnumi teatavaks tegi, küsis poolunes isa võimalust hommikuni mõelda. „Mu ema raputas teda, ütles, et mida sa ajad, nüüd kohe sõidame haiglasse!“ kirjeldab ta pöördelist ööd lauljate peres.

Sissi märkis end elundidoonoriks koos teiste pereliikmetega

„Meil peres tuli isa haiguse ajal mõte, et teeme tahteavalduse ära!„ meenutab Sissi. Elundidoonorlus tuli peres jutuks õhtusöögilauas. „Lihtsalt sõime ja rääkisime. See tegelikult on tavaline teema. Me lihtsalt väldime inimestena vestlusi, mis teevad meile haiget või tekitavad ebamugavust. Aga ka neil teemadel tuleb rääkida.“ Ta kirjeldab, et vestlus läks kergelt, kuna tema perekond on avatud rääkima ka keerulistel teemadel, sealhulgas surmast. „Veidi morbiidne, aga kui mõelda, siis see on lihtsalt osa elust – me kõik lahkume ühel päeval. Sellest on täiesti okei mõelda, täiesti okei rääkida,“ ütleb ta.

Neist teemadest rääkimiseks peab vajadusel julguse leidma. „Alati on põhjus, kui me kardame midagi. Suurema osa ajast meil on aga ka julgust sellele hirmule vastu minemiseks,” sõnab Sissi.

„Nii naljakas, kui see ka ei ole, siis end kirja pannes käisid sellised mõtted peast läbi, kas ma ikka peaks ja kas ma julgen? Ma isegi ei osanud oodata neid,„ meenutab ta. Sissi ütleb, et nende mõtete seas ei olnud aga midagi sellist, mis oleksid saanud takistuseks. „Väga lihtne oli neist kahtlustest üle saada. Ma leian, et see on ilus tegu.“ Sissi sõnul on avaldust täita lihtne – vaid paar nupuvajutust ja paned kirja, et kui sinuga midagi juhtub ja sured, on sul võimalus elu päästa.

Eestis on tahtevalduse täitnud vaid 2,3% täiskasvanud elanikkonnast. Kiire igapäevaelu on Sissi arvates põhjuseks, miks inimesed sellele ei mõtle. Ta austab inimesi, kes end elundidoonoriks on märkinud – nad on võtnud aja ja täitnud digiloos tahteavalduse, millega saab kinnitada, kas nõustud ajusurma järgselt oma elundite loovutamisega või mitte.

Kui on võimalik ja soov olemas, kutsub Sissi üles ka teisi tahteavaldust täitma. „Leian, et me oleme maailmasse loodud olema üksteisele toeks, üksteiselt õppimiseks ja üksteisega läbikäimiseks. Meil on oma tuttavad ja meil on oma võõrad, aga inimelu on inimelu ja kui sina oled doonor, siis sa võid kellelegi teisele elu anda. See on tähtis.”

Nendele, kes kahtlevad nõusoleku andmises, soovitab Sissi endalt küsida, miks ma kahtlen. „Põhjus on väga oluline ja alles siis, kui teame põhjust, on võimalik end sellest välja mõelda või lahendusi leida.„ Ta kirjeldab, et kui põhjus ei ole nii äärmuslik, võiks sellele vähemalt mõelda ja sellest lähedastega rääkida. „Tuleb luua rahu mõttega, et kehaga midagi pärast surma võib juhtuda,“ lausub Sissi.