SIRGE SELJAGA: Rein veel sirge selja, naeruse näo ja hinnasiltidega asjadega, mida tal oli veel müüa.Foto: Erakogu
Arvo Uustalu 29. november 2021 19:00

„Ma ei ole alla vandunud ja hakkasin just väikest vanaduspensioni saama. Kui veel ulualuse ka saaksin, siis võib jälle Metsakalmistul puude kohinat kuulata,“ ütleb kodutu Rein.

Reinul ei ole küll telefoni, kuid teda pole kuigi keeruline leida. Nii juhatab juba esimene Viljandi bussijaama ees aega parajaks tegev elu hammasrataste vahele jäänud mees meid lähedal olevasse kaubanduskeskusesse, kus Rein tukub klientidele mõeldud pingil. Mööduvad rahvakultuurilinna elanikud teda ei sega. Kuid kogenud kodutu on nagu virge unega indiaanlane ning avab oma nime kuuldes kohe silmad.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad