Juhtkiri

Juhtkiri | Hambaravihüvitis vabalt kasutatavaks (5)

Ohtuleht.ee, 25. november 2021 21:25

Kingitud hobuse suhu ei sobivat küll vaadata, aga kui riik maksab meile hambaravihüvitist meie enda raha eest, kuid süsteemiga pole rahul ei hüvitise kasutajad ega hambaarstid, siis mis on sellise kreenis rahajagamise mõte? Poliitkorrektne vastus oleks, et riik motiveerib elanikke sel moel hoidma oma hambad korras. Tegelik elu näitab, et üllatavalt paljud pered ei pea hambaarsti juures käimist oluliseks isegi laste puhul, kuigi alla 19-aastaste hambaravi eest tasub täies ulatuses haigekassa.

Praegune hüvituskord erineb oluliselt kuni 2009.aastani kehtinud hüvitusest. Tollal hüvitati hambaarsti juures käik tagantjärgi aastas 300 krooni ulatuses. Nüüd saab hüvitist kasutada juba kohe visiidi eest tasudes, kuid saatan peitub detailides. Nimelt saab hüvitist kasutada vaid kindlates ravikabinettides, mis paneb paljud karmi valiku ette. Kas vahetada oma pikaaegset hambaarsti vaid seetõttu, et kuskil mujal saab hüvitist kasutada?

Igatahes patsiendi elu uus kord lihtsamaks ei teinud, mis süvendab kahtlust, et ebamugava süsteemi mõte ongi selles, et  võimalikult paljud inimesed jätaksid hüvitise kasutamata ning raha jääks riigile alles. Selline mõttekäik pole sugugi kohatu, sest eelmise hüvitise kaotamist põhjendati otsesõnu vajadusega tagada riigieelarve tasakaal.

Kui erinevaid hambaravihüvitisi kasutab aastas umbes veerand miljonit inimest, siis on see kahtlemata suur arv. Pannes aga siia kõrvale asjaolu, et 42 protsenti täiskasvanuist, enamalt väiksemapalgalised pole viimase viie aasta jooksul hambaarsti juures käinud, siis kas täidab selline hüvitussüsteem ikkagi oma eesmärki?

Kui hüvitist kasutavad suures osas paremal järjel inimesed, siis viitab see mitte ainult sissetulekute erinevusele, vaid ka hambaravi kallidusele. Kui aga hakata hüvitist jagama sissetulekute järgi nagu pakub senist korda kritiseerinud riigikontroll, siis on oht, et visiidid hambaarstide juurde vähenevad ka neil, kes seda seni suutnud võimaldada, kuid vähemkindlustatud ei lähe ikkagi hambaarstile, sest omaosalus on endiselt liiga suur. Ideaalis peaks hüvitamise põhirõhk olema ennetusel, praktikas ravitakse kas tagajärgi või halvemal juhul ei jõuta isegi selleni. Sestap klassikaline küsimus – kui teise Eesti tunneb ära hambutust naeratusest, siis mil määral on riigi küüned oma poole abisüsteem seda visiitkaarti paremuse suunas muuta aidanud?