President Kaljulaidki nentis riigikogu sügishooaja avakõnes, et riigikogu roll eelarve menetlejana on vähenenud ametnike kasuks, siis kas tõesti on katuseraha see viimane kübe, milles suhtes parlamendiliikmel on veel sõnaõigust? On selge, et kolme miljoni katuserahana üle Eesti ühtlaselt külvamine ei suuda muuta suurt pilti ega tasanda ääremaade mahajäämust. Kui mõne katuse remont vajab otsest rahaeraldust riigikogu poolt, siis on tegu pigem omavalitsuse suutmatuse või kohalike poliitikute kemplusega.

Mullu 171 tuhande euro andmine MTÜ-le Elu Marss tekitas toona palju kõneainet, kuid asjade areng tänavu oli vähemalt sama huvitav, kui vahepeal muutunud võimuliit seadis raha väljamaksmise lepingu tingimuseks, et raha ei tohi kasutada tegevuseks, mille eesmärk on abortide keelustamine. Seega saab katuseraha kasutada ka poliitiliseks võitluseks, muutes rahaeralduse kasutamist endale soodsas suunas.

Toompea rahajagajatele on aga tegu nende jaoks tänuväärse võimalusega pildilepääsemiseks, kus oma 15 minutit kuulsust saavad needki saadikud, kes muidu uudiskünnist ei ületa. Kas aga pole sel juhul tegu hoopis poliitreklaamiga, mida iga saadik 30 tuhande euro annetamisega teha saab?

Kuna katuserahast loobumiseks poliitiline tahe puudub, siis jääb üle tegeleda vaid süsteemi peenhäälestusega. Mil määral aga tagab läbipaistvuse selle aasta uuendus, et taotluse juures peab olema ettepaneku teinud saadiku nimi? Selgus oleks ju veel suurem, kui kõik saadiku käest rahaküsimised laekuksid avalikku tabelisse. Sel juhul oleks selge mitte ainult rahasaaja, vaid kõnekas on seegi, keda saadik toetamise vääriliseks ei pea.