Foto: Tiina Kõrtsini
Sten Kohlmann, multimeedia toimetaja 19. november 2021 20:30

Tennis on salaja juba ammu üks mu lemmikspordiala olnud. Pean tunnistama, et näiteks ralli pole mulle tegelikult mitte kunagi imponeerinud. Eestlastel ainult üks maailmameistritiitel? Ei, aitäh!

Ärge isegi alustage suusatamisega. No mis seal lõbusat? Maarjamaa mehed-naised nühivad mitu tundi mööda valget lund, et käputäis kuldseid-hõbedaseid-pronksikarva medaleid saada. Osad neist lausa küsitaval moel hangitud. Kohutav, kes tahaks sellist asja vaadata!

Kergejõustik? Kümnevõistlus? Odaviskamine? Kettaheide? Unustage see jama. Need pole kunagi päris sport olnudki. Mingid närused maailmameistritiitlid ja olümpiavõidud, millega pole praegu enam mitte midagi peale hakata.

Korra mulle meeldis vehklemine. Olin fänn. Minust suuremat fänni Eestimaalt leida oleks olnud võimatu. Teadsin kõiki torkeid peast. Aga mitte enam. Nüüd on tennis mu suur kirg.

Võib-olla koidab päev, kui tüdinen ning leian uue ala, mida oskuslike kaasmaalaste edu laineharjal sõites fännama hakkan. Aga seni on tennis kõige ägedam!

Vähemalt seni, kuni Anett võidab. Muidu ma sporti väga ei jälgigi.