Elu

Ülo Vilimaa elu päästis nüri žilett 

Andrus Esko , 6. aprill 2001, 23:00
ÕIGLANE RAAMAT: “Raamatu kohta võin öelda, et ta on õiglane. Lõppude lõpuks on see Reeda nägemus minust. Võib-olla minul on endast teine nägemus,” ütleb Ülo Vilimaa. Peeter Paasmäe
Reet Kudu raamat äsja 60. sünnipäeva tähistanud Tartu balletigurust kannab paljuütlevat nime “Kired looja ümber”. Autor on kõvade kaante vahele mahutanud lugupidamise Ülo Vilimaa vastu + hulganisti mõtteid ja valutavat hinge + oma kuulsa isa ja iseenda.

Kirgi mängu tuues tabas Kudu puhtalt kümnesse, sest juba raamatu esitlusel läks

Vanemuise

väikse maja ovaalsaalis (kultuurseks) mölluks. Vilimaa teatrikolleeg Lembit Eelmäe tõi pidulistele sõnumeid, et Vanemuise endine peaballettmeister ei vääri sellist raamatut ja kiitust. Raamat sisaldavat laimu, valet. Hädavaevu suudeti draamatrupi esindaja koos veinipokaaliga tagasi toolile pukseerida.

Vilimaa laotab elegantse professionaalsusega käsi - mis tema sinna parata saab, kui kadedus ja rumalus maailmas otsa ei lõpe. Vilimaa arvates on raamat temast saanud õiglane.

Kelle mõte oli see raamat välja anda?

Mõte tuli Reedal ammu. Oleme temaga tuttavad juba sellest ajast, kui ta alustas esimesi tantsukatsetusi. Eks ta oleks kah tahtnud teatris rohkem teha, aga paraku on igal inimesel oma saatus.

Reet on minust palju kirjutanud, kuulub minu fänniklubi juurde. Väga hea, et ta just Elmatari kirjastusse pöördus. Tänu sellele sai ta juurde kirjutada viimase peatüki. Minu meelest tõmbab see otsad praeguseks kenasti kokku, sest ma ise ei ole veel selles eas, et hakkaks memuaare kirjutama.

Kas olete 144-leheküljelise tulemusega rahul?

Ma ei ütle ühegi asja kohta, et see on hea või halb. Raamatu kohta võin öelda, et ta on õiglane. Lõppude lõpuks on see Reeda nägemus minust. Võib-olla minul on endast teine nägemus.

Mis oleks nende kahe nägemuse vahe?

Olen raamatus rääkinud palju iseendast, mille ta on sisse pannud, aga kõik see kokku on ikkagi tema nägemus kunstnikust, mitte minu nägemus Ülo Vilimaast.

Kas lasite midagi ka ümber teha?

Ei. Ma ei näinud isegi käsikirja lõppvarianti.

Millised on esimesed vastukajad?

Tuleb seda ja teist nagu alati. Toredat vastukaja on olnud neilt, kes kuuluvad lava taha, lavatagune personal. Mõned läksid kohe õhinal ostma, lugesid läbi ja olid väga õnnelikud.

Mõned tallatakse raamatus üleni tolmuseks. Kas olete kuulnud, mida sellest arvab näiteks teatrikriitik Laans...

Ma seda nime ei tahaks nimetada. Ammendatud teema. Ma ei tahaks teda ärritada, et ta mulle veel kanna peale astuks. Neid inimesi, kes minu najal kuulsaks saanud, on nagunii piisavalt palju.

Aga Andrus Eelm....

Kõik algas sellest, et hakkasin saama kõnesid, et kui ma ikka talle rolli ei anna, valatakse mind sitaga üle, ja nii ka läks. Ei, ma tõesti ei taha sellest rääkida. Ei taha seda uuesti välja kiskuda. Tahaksin teema lõpetada, muidu nad võtavad jälle üles ja hakkavad piinama.

Teie lõpetate tolle piinliku loo raamatus lausega: “Aga ma pean kõmulehtedele pettumuse valmistama, sest minus pole kunagi olnud homoseksuaalseid kalduvusi.”

Ei ole jah.

Üldise arusaamise järgi on ballett nende kalduvustega seotud. Mõni homotuttav teil ikkagi on?

Kust mina tean. Kindlasti on.

Kudu kiidab teid kui punasest parteist puhast. Kuidas see teil õnnestus?

Arvan, et õnnestus sellepärast, et tulin tööle Tartusse. Mind ei saadud siin väga palju kiusata, Ird kaitses mind kogu aeg.

Kolm korda üritati mind murda - et sa nii andekas inimene, sinu pärast oleme pidanud kolm töölist vastu võtmata jätma! Aeg oli selline, kolm töölist pääsesid parteisse siis, kui sinna võeti üks intelligent või kuulus inimene.

Parteisse mittekuulumine oli omamoodi kasulik. Kui skandaalselt abiellusin, kui röövisin endale naise, kutsus ülikooli kaadriinspektor mind välja ja hakkas partei stiilis peapesu tegema. Polnud minu asi, mina olin parteitu! Muide, viimase ettepaneku parteisse astuda tegi Ird ise. Väga delikaatselt. Kui ma ütlesin, et ma sita sisse ei astu, ütles ta: “Oi-jaa-jaa-jaa, jaa-jaa-jaa.” Sinnapaika kõik jäi.

Ega kerge muidugi olnud. Minu eeskuju oli Panso, tema saavutas kõik ilma parteita. Minul ei olnud vaja midagi saavutada. Mul oli oma õige elukutse, mis mulle meeldis, ja ma tahtsin sellel alal edasi töötada. Muidugi ma kartsin, et mult võidakse kõik ära võtta, aga ju olin siis nii andekas, et mind oli vaja.

Skandaalsest abiellumisest ei leia raamatus ridagi.

Ei peagi leidma. Need on isiklikud asjad. Võib-olla kirjutan memuaarid, seal kirjutan kõik ise õigesti lahti, mitte läbi kellegi nägemuse või kelleltki kuuldu kaudu või vanade intervjuude põhjal. Viimasel ajal ma päris kardan intervjuusid anda. Alati on seal midagi, mida ma ei ole öelnud või mis on valesti mõistetud.

Kuidas kommenteerite Kudu vihjeid teie emigratsioonile?

Nojah, Pariisis Grand Operas tehti ettepanek, et jääksin sinna. Olin 1970 Pariisis väga huvitavate ja kuulsate inimestega, Smoktunovskiga elasin ühes toas. Kolmkümmend pidi meid sõitma, viimasel päeval kriipsutati enamik maha, nii et olime kõigest kaheksakesi. Trupijuht oli Muza Sergejevna Moskva kultuuriministeeriumist, tema viis mind - nuhki ei olnud taga! - ühte korterisse, kus ootasid Grand Opera ballettmeister ja repetiitor, ja jättis mind sinna. Mulle öeldi: “Nüüd on sul võimalus. Me võtame sind oma hooldamisele, muidu sinu talent hävib.” Ei, ma ei tahtnud jääda. Pole midagi teha - ma olen kõik aeg Eesti patrioot olnud.

Öelge, mis tunne on enda kohta lugeda raamatusse raiutud sõnu Eesti tantsugeenius, fenomenaalne menu, tantsulegend, lummus jne?

On olnud aegu, kui mul oli nina päris püsti. Aga nii paljud inimesed on mulle haiget teinud, nii et ma ei pea ennast...... Olen loovinimene. Las teised otsustavad, kui halb või hea.

Kudu meelest olete leidnud teenimatult vähe tunnustust.

See ei ole õige. Tunnustatud ei ole mind selles mõttes, et raha ei ole. Rahalist süsti oleks praegugi vaja. Olin teeneline, olin rahvakunstnik, nüüd sain veel ka presidendilt ordeni, seda lihtsalt ei jõutud raamatusse panna.

Kõige suurem tunnustus oleks mulle, kui mind ausalt maetakse.

Miks te tantsimisest nii varakult loobusite?

Loobusin päevapealt, kui nägin, et vorm ei ole enam see. Tantsijate viga, et kui juba mõistus pähe tuleb, siis jalad enam ei suuda. Ongi aeg lõpetada.

Raamatut alustades meenutab Kudu teie ebaõnnestunud katset teha eluga lõpparve.

Kunstnikud on hellad ja haavatavad. Kui sa tunned, et oled millegi heaga hakkama saanud, ja kui sind siis täiesti põrmu tallatakse - siis on raske elada. Õnneks oli žilett tookord nüri.

Kui koguneb palju ebameeldivusi, kaob eneseusk. Seejuures ei süüdista ma teisi, vaid iseennast - ma ei oska, ma ei suuda. Väljapääs sellest on tegevuses. Tegevus annab loovale natuurile enesekindlust.

Kas teile praegu jätkub tegevust? Või peate Vanemuises värisema koondamishirmus?

Läbirääkimised lepingu pikendamiseks käivad. Plaane on mitmeid, aga ma ei tahaks neist rääkida. Muidu keerab keegi jälle midagi kokku.

Mina olen tööinimene. Tahan teisi näitleja abil rõõmsaks teha. Kui see õnnestub - mida paremat mul tahta?

Naiseröövist, juubeliks saadud 760kroonisest preemiast ja eks ka selle raamatu esitlemispeost kirjutate järgmise raamatu niisiis ise. Millal?

Elutööpreemiast oli vähemalt nii palju abi, et panin teist sama palju juurde ja sain tasuda ühe kuu üüri.

Memuaaridega on aega. Ma praegu ei mõtle minevikule. Ma loodan, mul on tulevik veel olemas.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee