Uudised

Isikuloolist looduslugu (1)  

7. oktoober 1997, 00:00

JAAN EILART

Tuglas on oma mõttepäevikus arvanud, et suur osa inimesi mõtleb "kokkutraageldatud lappide kaupa". Veelgi rohkem käib see ühele inimesele mällu jäänu kohta. Ajasahtleis sobramine on valikuline.

See ilmneb ka allpool öeldust.

Olen pidanud endalt küsima, miks olen olnud seotud lähisõprusega nõnda paljude eesti kirjanikega. Ma ei arva, et seda soetanuks mu vaimueeldused. Vist on usutavam, et sooduspinnast valmistasid ette mu omaaegsed jalgsi ja jalgrattaga tehtud Eestimaa-retked. Need olid kõik ühemehekäigud ning eristav endeemsus seega silmahakkavam. Sellest kõigest sai ka küllalt varakult üht-teist kirjutatud. Sellisest "eelinfost" võiski ehk sündida hiljem

Lembit Remmelga

KUKU-s järjest uuesti korratud lugu, kuidas nad ligi 40 aastat tagasi tõid

Erni Krusteniga

mulle Kirna Veskimäele külla suure armeenia naisluuletaja.

Olin Krusteniga olnud kontaktis kirja teel. Palusin tal nimelt kirjutada ühe loo peatselt ilmuma hakkavale ajakirjale Eesti Loodus (1958). Sündis "Käepigistus", millel toimetuse arhiivis märge: kaastöö nr. 1. Kui aga Kaukasuse külalisele tuli seletada, kes see külastatav õige on, resümeerinud Eesti-poolsed võõrustajad (vene keeles kõlab see mahlakamalt): vanaldane, paksukene, kiilaspäine. Ja kui ma siis auto märkamise peale sirkasin läbi rukkipõllu rajakest mööda tulijatele tere tulemast ütlema, ei suutnud külaline pikka aega naeru tagasi hoida. Vastu tuli poisikeseohtu kõlusk.

Vist veelgi peamisem sõprusringi laienemise põhjus tuli pisut hiljem - maailma vanimaks tudengite loodushoiuorganisatsiooniks arvatud Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi ning seejärel asutatud Eesti Looduskaitse Seltsi kaudu. Mõlemas oli küll au-, küll asutajaliikmeina koos juba hulk eesti kirjarahvast. Tuleb meelde, et

Uno Laht

koguni jorises: miks tema eemale jäeti?

Emajõelinna omaaegsest populaarseimast tudengiühendusest kujunes omakorda mitmeid me kirjasõna rikastajaid. Olgu mainitud kasvõi

Rein Põder

. Selle, miks nii paljud kirjarahva hulgast looduse- ning kodukohatundjate ringis omainimeseks said, on aga ehk ära tabanud

Jaan Kaplinski

, ise omaaegne seltsi Tartu osakonna esimene sekretär. Ta vastandab olnut ja olevat: "Kui nõukogude ajal looduskaitse oli üks osa legaalsest ja igale õigele eestlasele peaaegu kohustuslikust rahvuslikust üritusest, siis nüüd saavad ja julgevad end vabalt väljendada ka need, kes loodust kardavad ja looduskaitset põlgavad." (Sirp, 11. VII 1997).

Aeg oli nihuke. Nüüd aga selle lapiteki traagelduse mõned tükid.

Esimesed kohtumised

Ühel 1950. aasta kevadtalve õhtul tuli Türi keskkooli külla

Rudolf Sirge

.

Gustav Suitsu

õpilasest psühholoogiamagister, mu auväärne kirjandusõpetaja

Viktor Viilup

oli kutsunud. Tema oli mind pannud kirjandusringi omaloomingu-sektsiooni esimeheks. Nõnda pidin seal külalist tervitama ja ette lugema ühe enda vist lihtsat pealkirja "Mets" kandva pala. Pärast istusima kolmekesi (mitte see pole küll Sirge raamatu "Kolmekesi lauas" ajend) söökla raudjalgse, logiseva toiduplate taga. Ometi oli see ühe loodussõpruse algus.

Pisut hiljem sain kutse Toompeale Kohtu tänavale, kus tookord asus Kirjanike Liit. Peeti noorte autorite seminari. Mu kõrval istus paarkümmend aastat vanem

Aristarch Sinkel

, hilisem juristist ajalooliste romaanide autor. Kõige kummalisem sellel esimesel seminaril oli aga see, et üritati häirida ka minu "loodusesõprust" Sirgega. Mu kaasavõetud lugu rääkis vanaperemehest, kes püüab kolhooside loomise ajal ristiga piirikivi maasse peita.

Üllatavalt tänapäevaselt kõlas see arutlus ligi 50 aastat tagasi. Analüüsi juhtis äsjane Kirjanike Liidust peaväljaviskaja

Magnus Mälk

. Minu loo häda olnud selles, et ma plagieerinud üht Rudolf Sirge olukirjeldust. Vist oleks paberile sirgeldamise isu kauaks kadunud, kui Sirge ise ei oleks asunud mind kaitsma.

Hilisemad suhted Sirgega olid tõesti külgepookimata poliitikata. Koos Erni Krusteniga proovisime tema Pirita jõe rekordlõhet. Püüdsime lepitada looduskaitsjate teinekord lahvatavat ägedust kalasportlaste fanatismiga. Mitmeid kordi kohtusime temaga koos Tartu kirjarahva juhi, hea sõbra

Kalju Kääriga

, kui neil seisis ees spinninguretk. Seda seni, kuni Sirge viidi Paunküla veehoidlalt paadist jäädava lahkumise teele. Tema ütlus, et Stalini pärusvaka viimane hoidja on meil Sõgel, läks pagulaskirjandusse.

Rudolf Sirgest, kalasportlaste juhist, sai meie seltsi asutajaliige. Avaldus pandi teele koos

Voldemar Pansoga

Austraalia reisilt. Selle kaugkülaskäigu raamatus "Meretaguste juures" (1968) on pühendus: "Lugupeetud loodusteadlasele ning asjalikule nõumehele, tänulike tervitustega." Püsib kestev tänu temalegi, esimesele kohatud loodussõbrast kirjanikule.

Kui nüüd ajas Sirgest edasi minna, üllatab mind ennastki, et järgmised tuttavad kirjanikud olid vennad Jüri ja Ülo Tuulik. Ma ei tea, kas nad ise aimasid tookord oma tulevast missiooni. Igatahes 1954. aasta suvel olid nad Abrukal kanged õngemehed.

Järgneb

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee