Eesti uudised

Teadusnõukoja liige Andero Uusberg: mittevaktsineerimise sanktsioneerimisega on riik astunud hallile alale (135)

Toimetas Elis Kusma, 21. oktoober 2021 14:05

Andero Uusberg.

Foto: Ilmar Saabas / Ekspress Meedia

Psühholoog ja valitsust nõustava teadusnõukoja liige Andero Uusberg kirjutab sotsiaalmeedias, et riik on astunud hallile alale, kus vaktsineerima kutsutakse sõnades vabatahtlikult, kuid tegudes rakendatakse selliseid sanktsioone, mis oleksid kohased, kui me oleks demokraatlikult kokku leppinud, et vaktsineerimine on kohustuslik. Uusbergi sõnul on selge, et vaktsineerimist käsitleda ühtaegu vabatahtliku ja kohustuslikuna ei ole hea variant. Avaldame Uusbergi postituse täismahus.

„Sain viimastel päevadel rikkamaks ka selle kogemuse võrra, et kuidas on olla alternatiivmeedia sihtmärk.

Kuna Postimehel läheb ilmunud vigade parandamisega mingil põhjusel endiselt aega, siis ma täpsustan siin, mida ma tegelikult neis küsimustes arvan.

1. Vaktsineerimine on mõnesaja erandiga igaühele meist mõistlik valik. Vaktsiin ei tee kedagi kuulikindlaks, kuid koroona riskide mõttes umbes 30–40 aastat nooremaks küll.

Vaktsiini tõsiseid kõrvaltoimeid esineb, aga umbes 200 korda vähem kui nakatumise korral tõsist haigestumist. Muidugi tuleb koroona riski realiseerumiseks esmalt see nakkus saada. Aga Delta kiirusel leviv viirus saab meid kõiki sel või mõnel järgmisel aastal ilmselt kätte.

2. Eelnevast lähtuvalt on minu meelest eetiline inimesi müksata vaktsineerimise suunas. Müksamine on selline mõjutamine, kus inimese valik on vaba, kuid üks valikuvõimalustest on tehtud lihtsamaks või atraktiivsemaks kui teine. Üsna heaks müksamise näiteks oli Eestis seni kehtinud tervisetõendisüsteem. Kõik me saime elada samaväärset elu nii vaktsineerides kui vaktsineerimata, lihtsalt vaktsineerimata elu oli pisut tülikam. Süsteem ei olnud siiski ideaalne, sest mitmel pool seda tegelikult ei rakendatud ning kiirtestid on Eestis liiga kallid.

Olen müksamise mõju võrrelnud sellega, kuidas tuikav hammas aitab meil jõuda hambaarsti juurde. Selle (mitte ehk kõige õnnestunuma) metafoori mõte ei ole selles, et käitumise mõjutamiseks peaks tekkima valu. Mõte on selles, et me lükkame sageli edasi hirmutavaid asju, mida me tegelikult tahame teha, ja vajame mingit tõuget, et need lõpuks ära teha.

3. Uuendatud tervisetõendi süsteem, kus erinevate teenuste tarbimiseks ei saa enam kasutada negatiivset testi, et ole enam müksamine. Pigem, kui vaadelda seda vaktsineerima ergutamise kontekstis, on see vaktsineerimata oleku trahvimine.

Ma ei oota sellelt süsteemilt suurt vaktsineerituse tõusu. Ma loodan, et on mingi hulk inimesi, kelle jaoks tervisetõendi möödapääsmatus toimib nii nagu eelmises lõigus kirjeldasin. Edasi ma pakun, et on veel mingil hulk inimesi, kes uue süsteemi ajel vaktsineerivad end üsna vastu tahtmist, aga pikka viha ei pea.

Sealt edasi ma aga kardan, et on palju inimesi, kelles see meede suurendab trotsi ja seeläbi vähendab nende vaktsineerimise tõenäosust, vähemalt mõneks ajaks.

4. Eelnevast lähtuvalt tundub mulle, et riik on astunud hallile alale, kus vaktsineerima kutsutakse sõnades vabatahtlikult, kuid tegudes rakendatakse selliseid sanktsioone, mis oleksid kohased, kui me oleks demokraatlikult kokku leppinud, et vaktsineerimine on kohustuslik.

Seepärast võiks me minu arvates vaktsineerimiskohustust ausalt ja rahulikult arutada. Eriti näiteks vanemas eas, kus risk raskelt haigestuda on väga kõrge. Vaktsineerimata inimestest vajab koroonaga haiglaravi umbes iga kuues üle 60aastane, iga kolmas üle 70aastane ja iga teine üle 80aastane. Vaktsineerimine toob need riskid 4–5 korda alla, tõhustusdooside järgselt ehk isegi enam.

Mina ei ole vaktsineerimise kohustuslikkuse osas oma seisukohta veel kujundanud. Selge on mulle praegu vaid see, et vaktsineerimist käsitleda ühtaegu vabatahtliku ja kohustuslikuna ei ole hea variant.

5. Teadusnõukoja liikmena olen ka mina seotud negatiivse testi mitte-aktsepteerimise otsusega. Meie sellekohane soovitus oli minu jaoks põhjendatud aga mitte kui vaktsineerimise ergutamise meede vaid kui viiruse leviku tõkestamise meede.

Minu hinnangul on neil päevil meil kõigil tarvis piirata kontakte teiste inimestega, eriti vanemate inimestega ja eriti vaktsineerimata vanemate inimestega. Seda saame me muidugi teha ka valitsuse korraldustest sõltumata. Aga kuna asjaga on väga kiire, siis on kohane kehtestada ka erinevaid piiranguid.

Nende piirangute kehtestamisel on kohane alustada vaktsineerimata inimestest, kellel on kordades suurem risk mõnest kontaktist viiruse külge saada, seda viirust teistele edasi anda ning ka ise vajada haiglaravi.“