Foto: Aldo Luud
Mariliis Pinn, toimetaja 4. oktoober 2021 14:21

September on liikluses tunnetuslikult eriti segane. Koroonapiirangute aegu tühjadel tänavatel trallima harjunud juhid ei adu vist üldse, et liikumist on nüüd rohkem. Kohe septembri alguses muutus liiklus tihedamaks ja ohtlikumaks. Olen 2002. aastast igapäevaselt auto juhtinud. Aga nii palju napikaid ja ohtlikke olukordi kui viimasel kuul, ei tule vist ka kogu mu autojuhikarjääri jooksul kokku.

Ilus pärastlõuna Vabriku tänaval. Mina autoroolis, minu ees sõidavad kaks elektritõukeratastega noormeest autoteel slaalomit, üritavad lamavatest politseinikest teha hüpperampe jne. Lollitamine käib täiel raual. Kuni üks neist kukub, tõuks lendab meetri kõrgusele, härra laias kaares kaasa. Mu fantaasia juba paneb kokku ajalehe esikülge, mida kaunistavad kiivrita inimese ajud minu auto esiklaasil. Õnneks olen hoidnud pikivahet, kuna noormeeste liikluskäitumine ei olnud OK. Noormees jääb imekombel püsti. Midagi ju ei juhtu.

Tatari tänav, foor Liivalaiasse. Vilkuv kollane, pidurdan, sest fooris süttib punane. Seejärel kuulen, kuidas tagumises sõidukis gaasi antakse, rallitakse minu punase taga seisvast sõidukist mööda, punase foori alt läbi. Õnneks ei tulnud kedagi. Midagi hullu ei juhtu.

Tartu-Tallinn maantee. Ees sõitev maastur sõidab kord 40 km/h, kord 110 km/h, tee servast tee serva. Kõne politseisse, kes tegeleb edasi ilmselgelt ohtliku juhiga.

Parklast keerab välja hall sõiduk, jääb seisma ja hetkel, kui minu peateel liikunud sõiduk peaaegu temani jõuab, otsustab mulle ette keerata. Plekimõlkimisest päästab minu kiire ümberpõige. Seekord pääsesime mõlemad ehmatusega.

Pühapäev, tühi Toompuiestee. Kõrvalteed anna teed märki eirates sööstab vasakpööret bussi eest tegema Nissan. Bussi taga olnud autojuhil, ei olnud võimalik teda kuidagi näha ja tema masin ilmselt läheb maha kandmisele. Peatee märk on nõrkadele. Õnnetuse põhjustanud juht veel vaidleb politseiga, et jalakäijate fooris põles punane tuli. Aga see ei reguleeri ju seda ristmikku. Kõik inimesed jäid terveks, Nissan ilmselt lüüakse sirgeks ja kindlustus hüvitab minu mahakantud auto.

Need on vaid eredamad liiklusmälestused septembrist. Väiksemaid südareid on igas päevas. Neist ei kirjuta keegi, puudub avalik huvi. Midagi ju ei juhtunud. Vaid ajalehe veebis ripuvad nukralt pildid minu vanarauaks saanud sinisest autost. Kuni järgmisel korral teeb keegi huligaan kiiruskatseid Laagna teel ja ohvreid on palju. Siis on kisa taevani, miks meie liikluskultuur on… Õigemini see puudub.

Liiklustrahvid tõusid 67%, aga autost olen mina ilma. Ilmselt peaks trahve ennetavalt ka rohkem tegema. Ja kaasliiklejatena kindlasti andma politseile märku, kui liikluses osalev inimene käitub viisil, mis on ohtlik talle ja teistele.