„Prantsuse lütseumis on tunda espriid, aga ma ütleks, et kooli võiks iseloomustada ka teise prantsuskeelse sõnaga – nonchalance. See tähendab kergust, aga ka pingutust, mida tehakse selleks, et seda varjata. Tõsi, kool on töötegemise koht, kus pingutatakse mõtlemist. Aga selle juures peab ikkagi olema ka boheemlaslik kergus. Ma arvan, et kunsti vaim on see, mis kannab lütseumi,“ iseloomustab Peter Pedak oma kooli. Ta on kooli vilistlane, aastaid töötanud välisministeeriumis, kuid suure kutsumuse leidis ikkagi pedagoogikas, saades kolm aastat tagasi kooli üles ehitanud Lauri Leesi mantlipärijaks.

Tallinna prantsuse lütseum elab neil päevil juubelinädala rütmis, mis kulmineerub homse Alexela kontserdimajas etenduva kontsertlavastusega „C’est une chanson...“ ja õhtul toimuva vilistlaste peoga. Praeguses koroonaolukorras on aga koolipere pidanud üksjagu hinge kinni hoidma: kas ikka saab pidutseda? Kuigi selleski koolis on esinenud nakkusjuhtumeid, kinnitab koolijuht nädala keskpaigas, et juubelikontsert toimub.

Peter, 100 aasta juubel on hea hetk vaadata kooli ajalukku. Millised märksõnad sa prantsuse lütseumi sajast aastast välja tooksid?

Kui kooli ajalugu iseloomustada, siis ta on väga tihedalt seotud Eesti riigiga. Nii nagu Eesti riik sündis ja okupeeriti ja taassündis, on täpselt samamoodi olnud lütseumiga. Ta asutati üsna varsti pärast vabariigi väljakuulutamist ja erinevalt teistest koolidest oli kogu nõukogude aja suletud. See tähendab, et pärast taasiseseisvumist tuli kool puhtalt lehelt üles ehitada, arvestades muidugi vanade vilistlaste vaimu.

Mis mind kõige rohkem kogu lütseumi ajaloo jooksul liigutab, on ühtehoidmine, mis on inimestel olnud nii kogu kooli aja kui ka pärast kooli. See, et kool taastati, oli enne sõda lõpetanud vilistlaste teene. Niipea kui oli võimalus, sai nende elu sisuks kooli taastamise nimel võitlemine. Kõik need inimesed, kes eesotsas Lauri Leesiga 1992. aastal siin tööd alustasid, ei asutanud kooli, vaid hakkasid sisuga täitma seda kooli, mille olid taastanud meie vanad koolikaaslased.

Kas sõjaeelseid vilistlasi on veel elus?

Niipalju kui neid on, siis nad tulevad laupäeval ka meie juubelikontserdile. Elus on 1944. aasta koolilõpetaja Liana van der Bellen, kes elas aastakümneid Kanadas paguluses ja on nüüd naasnud kodumaale. Ta on 95aastane. Kõige tuntum elus olev lütseumlane on Ira Lember. Tema küll ei lõpetanud lütseumi, vaid läks edasi teise kooli. Ka tema on 95aastane. Ira Lember on kirjutanud oma lütseumiaja põhjal romaani „Kevadromanss“, mis on tükati äravahetamiseni sarnane praeguse koolieluga.

Nüüdne prantsuse lütseum on kooli pikaaegse direktori ja praegugi prantsuse keele õpetajana jätkava Lauri Leesi nägu. Mida ta on teinud, et see kool on saanud nii heaks?

Ta on väga kindlalt teadnud, mida ta tahab. See on olnud esimene õnnestunud töö eeldus. Ja tal on olnud silme ees ideaal eurooplasest, mida ta on püüdnud praktikas ellu viia. Ma arvan, et ta on veendunud ka selles, et väärtust luuakse ainult tööga, iseenesest ei sünni mitte midagi. Ja nii oma enesekindlusega on ta tõmmanud inimesi kaasa, kolleege, kes on seda ideaali edasi kandnud.

Kuidas sinust sai Lauri Leesi mantlipärija?

Mõte sündis ajapikku. Kui oli teada, et ühel hetkel peab võimuvahetus toimuma, siis oli teisi vilistlasi ja õpetajaid, kes arvasid, et see amet võiks mulle sobida. Ma ise jõudsin mitu aastat enne direktori ametikohale tulekut arusaamiseni, et tahan tuleviku siduda pedagoogikaga. Ma küll mõtlesin rohkem puhtalt õpetajaameti peale. Aga nii naljakas kui see ka pole, siis palju lihtsam on saada direktoriks kui õpetajaks.

Kas Leesi andis nõu, kuidas direktoriametis hakkama saada?

Tema kirjalik soovitus oli, et kui ajakirjanik helistab ja küsib intervjuud, siis vastake, et palun saatke oma küsimus kirjalikult. Ma arvan, et tema on üsna hästi osanud ellu jääda erinevate soovide ja nõudmiste vahel, mis väljastpoolt kooli võivad tulla.

Milline oli su esimene tööpäev direktorina?

Esimene tööpäev oli 2018. aasta augustis, kuid kõige olulisem päev oli ikkagi 1. september, kui astusin õpilaste ette. Kõige suurem küsimärk oli see, milliseks kujuneb meie suhe. Ja just see ongi see, mis on mind kõige rohkem rõõmustanud: meie suhe on hea.

Kas hea suhe direktori ja õpilaste vahel on kohe tunnetatav või võtab see aega?

Suhe kasvas loomulikult ajaga, aga esmamulje oli see, et õpilased ei tunne end siin halvasti. See oli see, mis mind väga rahustas. Halb neil siin ei ole ja minu asi on seda hoida.

Nüüd oled sa juba üle kolme aasta olnud direktor. Kas ka selles ametis käib elukestev õpe?

Arvan, et õppimisvõimalus ongi selles ametis kõige võluvam. Õppimisvõimalus ja vaheldusrikkus. Igal aastal on oma suured teemad ja igas päevas on selliseid väikesi rõõme ja muresid. Ma arvan, et see ammendab ennast ikka väga pika aja jooksul. Praegu ma tunnen, et see ongi minu aeg ja kõigi nende inimeste aeg, kes on siin koolis. Oluline on justnimelt see, kuidas kool täidaks oma ülesannet tänapäeva inimeste jaoks, et siia tahetaks tulla õppima ja õpetama.

Praegu on koolis peomeeleolu. Aga kui mõelda lütseumi ja ka Eesti hariduse tuleviku peale üldiselt, siis millised on sinu arvates kõige suuremad väljakutsed?

Ma arvan, et kooli töö saab olla parem siis, kui õpetajal on korraga vähem õpilasi, kellele tähelepanu pöörata. Tähelepanu saab pöörata ikkagi teatavale hulgale inimestele ning kui koolid paisuvad liiga suureks, siis see ei ole lihtsalt võimalik. See puudutab Tallinna. Meie kool on püsinud kahe paralleelklassiga, aga mõlemad on suured. Kui ma millestki unistan, siis unistan väikestest klassidest ja sellest, et õpetajad jõuaksid rohkem iga inimeseni.

Kui rääkida veel meie koolist, siis tuleb läbi vaadata kogu õppekava, sest 30 aastat on ikka väga pikk aeg. See, mis mõeldi välja 1992. aastal, ei ole ju kindlasti enam see, mis on aja- ja asjakohane ka praegu.

Kuidas on lood õpetajate motivatsiooniga? Palju räägitakse ka sellest, et noori õpetajaid on koolides vähe.

Kui võtta õpetajate nimekiri ette, siis on näha, et noori on õpetajatest ikkagi vähemus. See on ühiskondlik otsus, mida siis soovitakse. Kas soovitakse oma lastele parimat? Kui soovitakse oma lastele parimat, siis peab see väljenduma investeeringus. Investeerimine tähendab õpetajate palga tõstmist ja klasside õpilaste arvu vähendamist.

Milline võiks olla prantsuse lütseum 100 aasta pärast?

Ma arvan, et kool peaks olema inimeste kokkusaamise ja arutelude koht. Ja mingite ühiste rituaalide kaudu ühtsustunde loomise koht.

Seega tehnika edasiarenemise või uue maja peale ei peaks nii väga mõtlema?

Ka vanadel majadel on oma võlu. Linnad on vanu maju täis. Aga see, mis ei aegu, on inimeste kokkusaamine. Kui tehnika areneb, siis seda suuremaks muutub küsimus, mis on üldse inimese roll selles ilmas. Ma arvan, et inimese roll on teise inimese elukvaliteedi parandamine.