Eesti uudised

Palamuse kirikuõpetaja hüppas jõkke ja päästis uppuva tüdruku 

Andrus Esko , 28. märts 2001, 23:00
ÕNNELIK JUHUS JA VAPPER TEGUTSEMINE: Kirikuõpetaja Jaan Nuga tõi juhusliku mööduja märgatud veesulpiva tüdrukukese kuivale ning Tiina Tegelmann aitas 4aastast Gittat elustada.Foto: 2xAldo Luud
Laupäevane sündmustik arenes Palamusel umbes-täpselt sealsamas, kus rahvakirjanik Luts ja kellamees Lible läbi jää kukkunud Raja Teelet päästsid. “Ma vaatasin, märjaks saab nii või teisiti, teen parem kiiresti,” mõtles kiriku-õpetaja Jaan Nuga ja hüppas jäisesse vette.

Palamuse kilekatusega kiriku (käib katusevahetus) kõrval remondiootuses pastoraadihoones istus laupäeval koos kümmekond inimest. Tallinnast oli tulnud arhitekt, sisekujundaja ja elektrispets. Parajasti arutati diakooniakeskuse ja rahvamaja uut väljanägemist, kui korraga läks uks lahti ja kostis hüüatus: “Jões on laps uppunud!”

Paistis vaid väike jopeselg

Talvel kasutavad kohalikud jõe ületamisel otseteed - väiksest puusilda - väga vähe. “Puhas juhus. Tõeline õnn, et Kaja sealtkaudu tuli ja õnnetust märkas,” ohib kultuurimaja juhataja Tiina Tegelmann. Laupäeval polnud mahti õnnele mõelda. “Ma ei osanud muud kui hüppasin toolilt püsti ja ütlesin, et lähme.” Ümber maja nurga keerates ei paistnud veel midagi, sealt alles kümmekonna sammu järel vaatas Amme jõgi kaldanõlva alt vastu. 12 astmega trepp, sild, jää, keeriseline lahtine vesi, talvituma jäänud pardiparv, paar kujuks kangestunud last ja - kõige keskel hulpimas väike sinine jopeselg.

Esimese ähmiga oli kirikuõpetaja Jaan Nuga, 27, kamandanud abikaasa auto pukseerimisköit tooma, et seda uppujale visata. Teise ähmiga oli õpetaja kiriku juurest haaranud katusemeeste 3meetrise lauajupi, et seda uppujale ulatada. Sinise laigu väiksus tegi selgeks abivahendite mõttetuse - see uppuja ei haara küll millestki kinni.

Kitsuke sild üle joostud, jõudsid esimesed hingeldajad Amme vastaskaldale. Õpetaja ligines mööda jääd veepiirile, püüdes meelde tuletada, kui sügav võiks jõgi selles kohas umbeski olla. Meelde tulid sügisesed süvendustööd. Imekombel paistis põhi selgesti kätte.

“Ma vaatasin, märjaks saab nii või teisiti, teen parem kiiresti. Kujutasin, et astun üks jalg ees, aga kaperdasin kuidagi ülepeakaela üleni vette. Siis sai pinnale sumatud ja jalad põhja toetatud, vett oli rinnuni. Krabasin jopest kinni ja rebisin jää peale. Teised lohistasid ta edasi.”

Takkajärele meenutades ei midagi keerulist. Mismoodi õpetaja ise veest välja sai, on mälust kustunud: “Arvata võib, et panin käed jääservale ja hüppasin välja.”

“Lapseke, ärka!”

4aastane tüdruk oli küll päästetud, kuid mitte veel pääsenud. “Ta ei liigutanud. Silmad suured ja täiesti pärani. Nahk sinine, natuke vähem sinine kui jope,” on Tegelmannil meeles.

Laps veeti jalgupidi üles, raputati. Vett ei tulnud. Suust tuli valget vahtu.

“Vaatasin, on teine päris surnu nägu,” kõhkles õpetaja.

Tallinna elektriinseneri Tarmo Koljaku juhatamisel hakati tüdrukule kunstlikku hingamist tegema. Alustuseks hingamisteede avamine. Sellest pole rahvamaja juhatajal rohkem meeles kui: “Minul oli kah vahepeal näpp tema suus.”

Järgmise ülesande sai Tegelmann - tüdruku nina kinni pigistada. “Tarmo puhus suhu. Algul ei julgenud ta rinnale vajutada - laps tundus nii väike! -, aga siis ikka julges.”

Aeg lendas tempos, mille kohta Tegelmann oskab öelda vaid: “Et minut on sellistel puhkudel pikk aeg, selle sain igatahes selgeks.”

Elustatav ei andnud mingit elumärki. Siis ühel hetkel palus elektrispetsist elupuhuja südamest ja kõigile kuuldavalt: “Lapseke, ärka!” Naistel hakkasid pisarad voolama. Siis ütles Tegelmann: “Kas nägid? Tal lõug vist liikus...”

Kiirabiautosse kirikukella helina saatel

Puna klohmiti tüdrukule näkku. Kanderaam. Diakooniakeskuse villased tekid. Jõgevalt kohale kihutanud kiirabi kooris tillukese keha nendest välja, et jätkata päästetöid.

Sõbra juures kuuma duši alla pandud kirikuõpetaja lasi kaasal kiirabiautosse helistada. Torusse kostis lapse kisa. Järgmine kõne tõi veel paremaid uudiseid: “Räägib juba. Ja jalad valutavad.” Pooleli jäänud nõupidamine saadi lõpetada ühisel rõõmulainel, sest: “Võtsime ta hingamisaparaadi alt ära. Räägib päris selget juttu.”

Gitta ja 7aastane Deniss olid toodud Palamusele vanaemale hoida. Esmaspäeval käis vanaema Jaan Nuga kõige eest tänamas.

Palamuse kirikuõpetajast pole aupaiste kandjat: “Eluvaimu puhus sisse Tarmo. Ilma temata oleks minu suplus asjata olnud. Pealegi juhus - oleks mõni teine enne mind kohale jõudnud, oleks tema lapse välja tõmmanud.”

Jõgevalt saadeti Gitta Tartu lastehaiglasse. Eileõhtuse seisuga pakkisid vanaema ja Deniss kodus Gitta riideid, et talle täna järele minna. Vennas vagur kui talleke, pealegi teadlik: “Gitta tahtis minna jääd lõhkuma, aga nii ei tohi.” Deniss ise kukkus jõkke kaks päeva enne õde. Sumas välja päästjate abita.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee