Seisukoht

Seisukoht | Mürisev september – lehepuhurite sümfoonia 

Mariliis Pinn, toimetaja, 3. september 2021 19:45

Foto: Marianne Loorents

Kõik märgid näitavad, et sügis on käes. Lapsed läksid kooli, liiklus tiheneb ja on närvilisem ja hommikul enne kukke ja koitu äratab sügavast unest lehepuhurite sümfoonia.

Ma saan aru, et heakorra töid on ikka tehtud pigem varahommikul, kui inimesi tänaval vähem aga minu mõistus ei võta, miks on leiutatud lehepuhur.

Esiteks see on äärmiselt ebapraktiline tööriist. Kaks inimest võivad kahekesi kahe puhuriga lõputult aega sisustada. See on nagu tuulisena keerlev viini valss. Üks puhub lehekese ühte suunda, teine juhib õhuvooluga lehe esimesele tagasi. Ja rohkem auru läheb lehtede laiali puhumisele, kui reaalsele koristustööle.

Teiseks see müra. Linna mürareostus on juba niigi kohati ebainimlik. Milleks siis lisada veel üks mürisev aparaat, kui reha ja luud on täiesti vaiksed. Lehepuhuri läheduses saab normaalselt viibida vaid müra summutavate klappidega.

Lisaks mürale keerutab aparaat üles arulagedalt tolmu jne. Töötavast lehepuhurdajast peab mööduma piisavalt kaugelt, et tolmupilve mitte sattuda. Kahjuks pole see alati linna kitsastel tänavatel võimalik.

Lisaks masina tootmine on oluliselt ressursimahukam, kui näiteks luua valmistamise. Ka kõduneb vanakooli luud oma kasuliku eluea lõppedes oluliselt loodussõbralikumalt. Rääkimata sellest, et masin nõuab kütust. Ajal, mil kliimakriis on täies hoos, põletame fossiilseid kütuseid, et kahte lehte tänavalt kokku lükata. Ka kaalub puhur rohkem, kui reha.

Mis on viga  korralikul luual?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee