Eesti uudised

Ma lootsin kasvada pikemaks! Aga jäin 133cm! (1)

Kirsti Vainküla , 23. märts 2001 00:00
PISIKE SPORTLIK MEES: Alo Kurvits on istunud korra elus hobuse seljas, ent ratsutanud pole. Kuigi ta tegi kehalise kasvatuse tundides kaasa vaid algklassides, pole ta ennast unarusse jätnud. Alol on pärast pikki otsinguid jalgratas, esimese suure lume aegu ostis ta endale suusavarustuse. Pildil olev kelk on laenatud ühelt Rakvere kelguliselt.Foto: Tiina Kõrtsini
“Ma pole kunagi oma perelt küsinud, miks ma selline olen. See teadmine ei muudaks midagi,” ütleb väikesekasvuline Alo Kurvits ning kõlgutab toolil istudes jalgu nagu laps. Rakvere teatri pisike näitleja on viimase 13 aasta jooksul kasvanud vaid 43 sentimeetrit, kuid unistab ometi Halmeti osast.

Kolmeaastane Alo tantsib oma sünnipäevapeol tibutantsu ning kõik plaksutavad. Alo lööb küünarnukke vastu külgi ning püüab omal moel väikest linnukest järele teha.

Alo läheb esimesse klassi ja on kõigest 90 sentimeetrit pikk.

Aasta hiljem satub kaheksane Alo Tartusse Maarjamõisa haiglasse. Teised lapsed uurivad teda ning väike Alo saab aru, et midagi on valesti. Mis täpselt, seda ta ei mõista. Vaatab ennast peeglist - kõik justkui klapib.

Meeleheitel ema viib väikese Alo Kaika nõia ja Narva imearsti juurde. Ehk saab poisi pikkusele kuidagi sentimeetreid lisaks?

Alo ei uuri põhjusi

“Ma ei mäleta, et ema või isa oleksid minuga sellest haigusest rääkinud. Et jään terveks eluks eriliseks. Võib-olla kunagi räägiti, kuid minu mälust on see kadunud,” tunnistab Alo. Ta tervitab kohvitama tulnud kolleege uljalt ning saab alati vastuseks sooja: “Tere, tere!”

“Ma pole tahtnud seda oma perelt küsida, miks ma selline olen. Ei taha haavu lahti kiskuda. Ega see midagi ju muudaks. Ma ei usu, et see minu puhul pärilik on. Meie suguvõsas on kõik teised normaalse pikkusega,” räägib Alo. Vaikimist eelistav noormees on pisut emapoolset suguvõsa uurinud, kuid ühtegi endasarnast ta sealt leidnud pole. Isa esimesest abielust on tal kaks poolvenda ja nemad on normaalse pikkusega.

Viimase hetkeni loodeti pereringis, et väikesest Alost saab suur. Lisaks visiitidele nõidade juurde arutati arstidega võimalust poisi luude kunstlikuks pikendamiseks. Ainuüksi see mõte paneb Alo õlgu väristama.

“Seda kartsime emaga mõlemad. See oleks olnud kohutav piin. Kui palju see oleks siis juurde andnud - 5 sentimeetrit ehk? Selle vähese pärast poleks see valu väärt olnud. Ma oleksin võinud ratastooli jääda. Olen parem selline, nagu olen, ega loodu vastu ei saa,” naeratab Alo. Ta tahab olla oma saatuse sõber ning püüab nii vähe kui võimalik ennast haletseda. “Ei, minu kohta liliput öelda on lausa vale, see sõna teeb isegi haiget. Ma olen väikesekasvuline ehk lihtsalt pisike,” selgitab Alo enda haigust, mida meditsiinis nimetatakse osteodüstroofiaks ehk luumoodustumise häireks.

Kui kaua sa lootsid, et sinust saab suur mees?

“Kogu aeg oli lootus, et ma kasvan. Aga ma teadsin, et 1.60 ikka välja ei tule. 1.50 lootus oli küll suur. Kogu aeg mõtlesin, et näe, sinnamaani on ainult 20 cm, äkki ma kasvan?! Aga nüüd tean, et ei. Isegi 1.40 ei tule täis. Mis seal ikka.”

Unes ei näe Alo kunagi ennast. Ta näeb unedes küll kõike enda silme läbi, aga seal on pisut teistmoodi. Kui päriselus peab Alo omaealistega rääkima, pea kuklas, siis unes on ta justkui võrdne.

Ärge vaadake mind!

Kooli ajal oli Alo hüüdnimi Pudilnik. See on kõlaliselt sarnane vene sõnaga, mis tähendab äratuskella - sest Alo oli alati tujuküllaselt rõkkav. Vahel hüüti teda ka Traksikuks, sest Alo kui kooli kõige lühem poiss kandis trakse. Teised said neid venitada ja laksuga selja pihta lasta.

“Nad olid heatahtlikud,” mõtleb Alo Alatskivi-aegadele tagasi. Ka praegu jagub Alol sõpru, kuid ta ei oota neid, käed rüpes. Ta otsib neid ise ja haarab kohe ka härjal sarvist.

“Püüan kohe selgusele jõuda, mida inimene minusugusest arvab.” Alo teeb jutusse pausi. “Mõni ei taha minuga üldse rääkida, kaugeneb silmanähtavalt. See teeb natuke haiget. Kuid saan temast aru. Mõtlen tihti sellele, kui käin tuttava või sõbraga linna peal. Mõtlen, mis tunne võib olla temal. Tema on ju pikem. See on selline kurb-rõõmus meeleolu.”

Alole ei meeldi, kui talle pikalt järele vaadatakse. See on veel pehmelt öeldud. Ta püüab laste uudishimu mõista, kuid teab, et tuuleveskitega ei võitle.

“Mul on olnud masendavaid aegu. Kui hakkad mõtlema tulevikule. Et kas jääd üksikuks või ei,” pöörab Alo jutu teisale.

Et oleks ikka keegi, keda armastada, ja perekond?

“Jah. Mul on vanemad ja sõbrad, kuid peaks olema ka see üks... Sellist, kes kaela ümbert kinni võtaks, ei ole. Nüüd olen jõudnud arusaamisele, et ei tohi niisugustele kurbadele asjadele mõtelda, see viib rivist välja. Elan päev korraga. “

Kuivõrd sa üksindust tunned?

“Kui olen seltskonnas, siis ei tunne. Kui olen üksi, siis küll. Tekib küsimus: miks mina? Miks just mina olen selline ja sellise saatusega? Tahaks täiest hingest karjuda: mida kurja ma olen teinud, et pean selliseid kannatusi läbi elama?!”

Alo on kusagilt kuulnud, et kahel väikest kasvu inimesel võib sündida terve laps. Ent omasugustega kardab Alo suhelda kõige enam.

“Olen rõõmus inimene, tema on masendatud. Ja kui mina ilmun oma rõõmuga tema ellu, äkki kohkub ta väga ära,” on Alo igal sammul ettevaatlik. Ta teab omasuguseid Haapsalus, Jõgevamaal ja Pärnus.

Tal on mõttes teha Eesti esimene väikesekasvuliste kokkutulek, kuid see on raske ettevõtmine. Lühikesed inimesed on enamasti endassetõmbunud. Kui ta neile kirjutab, siis paljud ei vasta talle.

“Ma tahan neist selle häbelikkuse välja ajada. Tulgu rahva sekka! Kui konutad nurgas, ei tule sind keegi kutsuma,” on Alo sõnum saatusekaaslastele. Seda enam, et II grupi invaliidina elavatel väikesekasvulistel on paljugi pärast häält tõsta. Pangaautomaadid asuvad liiga kõrgel, samuti vanemate busside esimene aste. Ka ei saa Alo poe kõrgematelt riiulitelt kätte jahu- ja pudrupakke ega ulatu ta käsi külmletti. Sellega, et müüja teda leti taga seistes ei märka ja kohe järgmist teenindama hakkab, on ta harjunud. “Hei, mina ka ikka!” hõikab Alo sellisel juhul ning müüja peab punastama. Ja suurtest lahtistest penidest ei taha ta üldse rääkida. Eriti pärast ajaleheartikleid mõrtsukkoertest.

Teater on unistus

Otseselt ei ole keegi Alole öelnud, et ta on andekas. Kui ta Rakvere teatris lasteltenduses “Väike nõid” ülemnõiana lavale tuleb, kõmiseb tema hääl nõiduslikult. Alole on öeldud, et ta saaks ka teatris ilma koolita hakkama, kuid tema tahab teisiti.

“Mul on praegu ärevad ajad,” näpib Alo mobiiltelefoni ja kaustikut. Sel pühapäeval sõidab ta Viljandi kultuurikolledžisse eelkatsetele, et Kalju Komissarovi käe all näitlejaks õppida.

“Tahan väga teatrisse jääda. Ütlesin seda ka Üllar Saaremäele. Ta laiutas käsi,” naerab Alo, kelle unistused kipuvad vägisi täituma. Nimelt tegi lavastaja Raivo Trass mõni päev tagasi talle ettepaneku mängida eeloleva suve vabaõhuetenduses.

“Saan aru, et olen teistsugune. Kuid see teadmine annab mulle erilise tunde, et ma olen Eesti teatris ainuke selline.”

Milline?

“Pisike. Tean, et minuga võivad tekkida raskused, sest kõiki rolle mulle anda ei saa. Aga ei ole üldse välistatud, et minusugune võiks mänguida Hamletit. See oleneb lavastaja nägemusest.”

Alo on aru saanud, et näitlemisest ta ei tagane. Kui ta nägi oma ema “Väikese nõia” esietendusel, sai ta sellest indu ainult juurde.

“Ma tunnen oma vanemaid 20 aastat, saan aru, millal nad on õnnelikud. Seekord oli ema õnnelik!” rõkkab Alo kogu olemus ja ta kahetseb, et isa ei saanud Alatskivilt teda teatrisse vaatama tulla.

Ehk on Alo oma lennukuse pärinud perekonnanimest - Kurvits. Lind, keda Alo on näinud pildil. Kooli ajal tegid semud selle ümber, muutsid teise tähe “u” lihtsalt “õ”-ks. See aeg on seljataga. Pool aastat on teda Rakvere teatris hüütud Tšiifiks ehk inglise keelest tõlgituna Bossiks.

Ebaõiglus ajab vihale
Alo, mis sind siin maailmas kõige enam rõõmustab?

“Võin hoopis öelda, mis muret teeb. Ebaõiglus, siinsamas Eestis. Miks koheldakse ühte paremini kui teist. Millepärast peavad need, kes seal kõrgel Toompeal puki otsas istuvad, saama nii palju kordi rohkem palka kui need, kes elu eest tööd rabavad. Nemad seal ainult mõtlevad ja istuvad või ei ilmu üldse kohale. Kui võtta nende palgast natuke maha ja anda neile, kes seda vajavad?”

Teeb teatrit ja loeb Liivi

Möödunud aastal püüdis Alo Kurvits sisse saada Muusikaakadeemia teatrikooli, kuid see ei õnnestunud. Juhuslik kohtumine Harrastusnäitlejate Liidu presidendi Jaan Urvetiga viis aga kokkusaamiseni Linnateatri lavastaja Jaanus Rohumaaga. Nii mängiski Alo möödunud suvel Rakvere teatri vabaõhuetenduses “Tagaaetav”, mille Rohumaa lavastas. Sügisel helistas Alole Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe ja küsis, ega Alol teatrihuvi pole. Oli, ning kohemaid sai ta Kaarel Kilveti lavastuses “Väike nõid” ülemnõia osa, peale selle tegi kaasa veel teatri jõulutükis.

Keskkooli ajal oli Alo Alatskivil Juhan Liivi muuseumis giidiks, hiljem on ta töötanud Tartu Pereraadios. Alo on olnud Tartu maakonnas Juhan Liivi luuletuse lugeja number üks. Üle-eestilisel Juhan Liivi luulekonkursil premeeris Väike-Maarja vald teda kui parimat Jakob Liivi luule lugejat. Alo on ka ise luuletusi kirjutanud, ent pole neid avaldanud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee