Seisukoht

Seisukoht | Igatsus kartulipudrust (5)

Viljar Voog, reporter, 6. august 2021 19:36
Viljar VoogFoto: Stanislav Moshkov

Esimest korda reisisin kodunt eemale 2007. aasta sügisel, kui tee viis Inglismaale ülikooli. Viimaseid kuid 18aastase nolgina kartsin nii esmakordselt lendamist kui ka ees ootavat võõrast maailma. Aga tegelikult oli päris okei.

Pärast kahte kuud eemal tulid aga Inglismaale Eesti jalgpallifännid. Kaasa oli võetud nii mõnigi pudel Vana Tallinna. Ma ei mäleta, et ma varasemas elus oleks kunagi seda joonud, aga tol hetkel ma mõistsin: see ongi Eestimaa maitse! Hetkega tabas koduigatsus.

Hilisem elu on viinud Eestist kaugemale nii päevadeks kui nädalateks, kuid kordagi pole koduigatsus haamrina pähe löönud. Kuni Tokyo olümpiamängudeni. Kolmenädalasest komandeeringust oli möödas umbes poolteist, kui igale poole pakutavast riisist täiesti siiber sai. Kartulipudru hakklihakastmega, paluks!

Paar aastat tagasi sai räägitud juttu mõne sõjaväelasega, kes käinud missioonidel ja teeninud itaallaste laagris. Nad meenutasid, kuidas iga päev pakuti pastat. Ja siis, ühel õndsal päeval, anti itaallastele delikatessi – kartulit. Nood ei saanud aga sellest suutäitki, sest kõik tuhlid ladusid endale taldrikule koduigatsuses eestlased. Kartul – see on Eesti salarelv, kuidas kaugel maal kodumaaga seotuks jääda!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee