Kommentaar

Tiit Terik | Mida on mandaadita rohelistel pakkuda keskkonnateadlikele kodanikele? (5)

Tiit Terik, Tallinna linnavolikogu esimees, Keskerakond, 4. august 2021 16:58
Foto: Vida Press

Õhtulehes ilmus Eestimaa Roheliste esinaise Züleyxa Izmailova arvamuslugu kliimakriisist ning väidetavast Tallinna tegevusetusest sellega seoses. Paraku tekitab nõutust  Izmailova seisukoht, justkui oleks Tallinn kliimakriisi leevendamise piduriks. Pigem vastupidi, Tallinn võtab kliimakriisiga toimetulekut väga tõsiselt.

Meeldib see meile või mitte, aga peame hakkama oma keskkonnakäitumisele senisest rohkem tähelepanu pöörama, et kliimakriisile lahendusi leida

Tallinna süüdistamine tegevusetuses pole aga asjakohane. Oleme viimastel aastatel järjest enam keskkonnateemasid fookusesse tõstnud. Juba toimivaid näiteid saab tuua ühekordsete nõude kasutamise keelamisest avalikel üritustel kuni gaasibussideni. Neid toetavad ka olulised strateegilised dokumendid. Võib-olla ma eksin, aga tundub, et Izmailova pole nendega väga põhjalikult tutvunud.

Lisasime avalikku ruumi joogiveekraane

Arengustrateegias „Tallinn 2035“ on kestlikkus ja rohepööre üks strateegilistest sihtidest. juuni alguses volikogus kehtestatud Tallinna kliimakava eesmärk on pealinnas saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus ja 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 40 protsendi võrra.

Kliimakava „Kliimaneutraalne Tallinn“ ongi sisuliselt säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kava,  kus on antud ette selged eesmärgid ja ootused kliimakriisiga tegelemiseks.

Izmailova heidab ette, et otsused on poliitilised. Jah, ongi! Otsuseid saavadki teha need, kellel on volikogus valijate mandaat, kuid neid tehes toetutakse ekspertide arvamusele. Olen isegi keskkonnaküsimusi arutanud nii Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste, Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kui ka noorte kliimaaktivistidega. Valdkonnale on vaja süsteemselt läheneda, sest väga paljud väiksemad sammud aitavad kaasa lõppeesmärgi saavutamisele. Tallinn seda ka teeb.

Tallinna arengustrateegia pole linnukese pärast koostatud ja seejärel sahtlisse seisma pandud ilusate loosungite kogumik, vaid volikogu tasandi raamdokument, mille eesmärkidest lähtuvad tulevased teemastrateegiad, aga ka kohustuslik lähtekoht igapäevastele linnavalitsuse juhtimisotsustele. Alates järgmisest aastast jälgib linn kõikide investeeringute hindamisel kooskõla kliimakava eesmärkidega.

Tallinna kontekstis peame kindlasti arvestama suvisel perioodil kuumasaartega ning vihmastel aegadel võimalike äärmuslike tormide ja üleujutustega. Kuumasaarte teema lahendamiseks koostab linn järgmisel aastal rohevõrgustiku kontseptsiooni, mille alusel säilitada ja laiendada rohealade ja puistute pindala. Kiiretest lahendustest väga kuumade ilmadega toimetulekuks paigaldas linn sellel aastal juurde täiendavad joogiveekraanid avalikku linnaruumi. Pikemas plaanis tegeleme edasi kaugjahutuse süsteemi mõtestamisega. 

15-minuti linna põhimõtet rakendatakse

Valglinnastumine, autostumine ja ummikud on kindlasti väljakutse, millega tuleb tegeleda. Selleks loob ja toetab linn alternatiivseid liikumisvõimalusi. Oleme analüüsimas mitmeid võimalusi olemasolevate trammiteede pikendamiseks (Pelguranna, Järve, Narva maantee suunad), rajamisel on lennujaama ja sadamat ühendav trammitee. Me mõtleme ka linnapiiridest kaugemale. Koostöös riigiga on töös Tallinna, Harju- ja Raplamaa ühtse ühistranspordi liinivõrgu ja piletisüsteemi loomine, et vähendada igapäevaselt linna sisenevate autode hulka.

15-minuti linna põhimõte pole ka Tallinna jaoks midagi uut ning see on seatud eesmärgiks linna strateegias, millega ka linnaosade üldplaneeringute koostamisel arvestatakse. Eesmärk on tekitada väiksemaid linnasiseseid keskusi, et inimene saaks peamised teenused võimalikult kodu lähedalt.

Roheliste esinaise väide, et tegelikult Tallinnas rattateid sisuliselt polegi, mõjub mulle kui ratturile kummastavalt. Tallinnas on mitusada kilomeetrit rattateid, pidevalt rajatakse neid juurde ning ühendatakse olemasolevaid lõike ühtsesse võrgustikku. Olen nõus, et kindlasti on kohti, kus selles valdkonnas on vajakajäämisi, kus saaks paremini või kus tuleks kiiremini rattateid ehitada. Kesklinn on olnud siinkohal kõige problemaatilisem, aga mais töötas linnavalitsus välja lahendused, millega luuakse jalgratturitele kesklinnas liiklemiseks enam kui 16 kilomeetri ulatuses turvalisemad sõidurajad ja -trajektoorid. Ka seda võiks märgata.

Lisaks sellele valmib tänavu täiesti uus rattatee Poska tänaval, Filtri teed Kadrioruga ja Ülemiste ühisterminaliga ühendav kergliiklustee teine etapp, Pärnu maantee-Viljandi maantee kergliiklustee esimene etapp ning Viljandi maantee kergliiklustee teine etapp – ühendus Järvevana teega. Samuti alustatakse Jõe ja Pronksi tänava rekonstrueerimist ja sadamaala kergliiklustee ehitamist.

Tänavaruum pole kummist, mida saab lõputult laiemaks venitada, kuid kõikide uute projektide puhul arvestatakse ka ratturite ja jalakäijatega. Rekonstrueerimise käigus sobitatakse uued lahendused juba olemasolevasse linnakeskkonda.

Keskkonnaküsimustes pole juhtohjad roheliste käes

Rohealad on elanikele olulised, seetõttu on vajalik sidus ja toimiv rohetaristu. Parkide korrastamisse on selleks aastaks planeeritud umbes 8 miljonit eurot. Suuremad tööd käivad Tondiraba, Männi, Kase ja Süsta pargis. Omanäoline on läbi mitme linnaosa Kalamajast Nõmmele kulgev Putukaväil. Viimastel aastatel on linn võtnud kohaliku kaitse alla Pääsküla ja Harku rabametsad, praegu on menetluses looduskaitseala moodustamine Astangule. Märkame ka seda.

Rünnakud Keskerakonna vastu, kes olevat keskkonnateemadega tegelemisel arengupiduriks ega taha rakendada uusi ideid ja rakendusi, on lihtsalt poliitiline retoorika, ei midagi uut.

Olen veendunud, et just Eestis on Keskerakond viimastel aastatel keskkonnateemadel enim sõna võtnud ning ka rohepööret ja kliimaneutraalsust toetanud. Teatavasti võttis Euroopa Rohelise pealinna idee algataja Jüri Ratase juhitud valitsus vastu otsuse Eesti liitumisega Euroopa Liidu kokkuleppega jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni. Rohelisi sel ajal valituses polnud, polnud neil ka mandaati riigikogus. Siit kerkib küsimus, et kui mujal lähiriikides, näiteks Põhjamaades, on ennast rohelisele ideoloogiale sättinud erakonnad aktiivselt ühiskonna protsessides nähtaval, nii hääle kui tegudega parlamentides ja valitsustes, siis Eestis pole seda viimasel kümnendil juhtunud. Kas Eestimaa Rohelistel on üldse midagi pakkuda kodanikele, kelle südameasjaks on keskkonnahoid ja kliima, või pigem on juhtohja antud teemade käsitlemisel võtnud teised erakonnad, kes reaalsete tegudega kujundavad nii olevikku kui ka tulevikku?

Samal teemal

02.08.2021
Züleyxa Izmailova | Kliimakriis on käes. Mida teeb Tallinn?