Katrin, tere tulemast hommikusöögile Hotel Telegraaf imekaunile suveterrassile ja selleks on ka üks väga eriline põhjus – 30. juulil tähistasid sa oma esimest juubelit. Ühtlasi tähistad ka tööjuubelit, sest kohe, kohe täitub sul 30 aastat jumestuskunstnikuna. See on amet, mis toob leiva lauale väga pikkadeks aastateks. Vaevalt, et mõni naine tahaks, et tema kaunitele palgeile kannaks põsepuna tundetu robot. Kuidas oskasid nii õige ameti valida?Vaata videot!

Minu suunajaks oli loomulikult minu ema. Mäletan, et olin neliteist-viisteist ja tahtsin kindlalt saada kunstnikuks. Olin juba algklassidest peale joonistanud ja sodinud oma koolivihikute kaasi täis, lisaks muudele kõikvõimalikele asjadele, kuhu joonistada ei tohtinud. Lihtsalt oli selline väike unistus. Mäletan, et tol ajal kui mina koolis käisin, tuli üsna varakult ära otsustada, kelleks sa saada tahad. Põhikoolgi lõppes ju aasta varem, kui nüüd.

Kõigepealt käisin kolm aastat eesti-vene segakoolis, oli vist 52. Keskkool Mustamäel. Olen Mustamäe tüdruk ja kolm põlve tallinlanna. Pärast ehitati Mustamäele 49. Keskkool, kust on tulnud kuulsad spordilõvid. Oli esimene selline uus moodne kool ning kui selle ära lõpetasin, kaheksa klassi, oli aeg otsustada, kuhu edasi.