Eesti uudised

Kauaaegne Eesti lastekirjanduse uurija Reet Krusten suri 20. juunil 87aastaselt

Reet Krustenit hüüdsid kolleegid eesti lastekirjandusuurimuse emaks 

Annika Erg, Jaanus Kulli, 21. juuni 2021 22:47

Reet Krusten

Foto: Erakogu

„Ööl vastu suve algust läks teele Kertu, Lauri, Anu ja Keiu ema, paljude laste vanaema ja juba mitmete vanavanaema Reet Krusten. Avalikkus tundis teda kui kirjandusteadlast, lastekirjanduse uurijat,“ kirjutas Krusteni tütar Anu Tonts sotsiaalmeedias.

„Meil on nii palju ilusaid mälestusi ja armsaid hetki, mida meenutada. Hoiame su rõõmsa naeru enda sees alles. Hüvasti, meie ilus ja armas ema!“

Ärasaatmine toimub 29. juunil kell 13 Tartu krematooriumis.

Reet Krusten (aastatel 1957–1968 Reet Lindström) sündis 11. märtsil 1934. aastal Tallinnas. Krusten õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ta töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana, Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses teadurina ja hiljem O. Lutsu nimelises Tartu linna keskraamatukogus. Ta oli kirjanike liidu liige.

Kauaaegse lastekirjanduse uurijana on Krusten avaldanud artikleid ja arvustusi juba 1958. aastast. Ta on koostanud mitmeid lastekirjanduse valimikke: „Eesti lasteluule kuldraamat“, „Eesti muinasjuttude kuldraamat“, „Eesti muistendite kuldraamat“, samuti mitmeid raamatuid sarjast „Eesti lastekirjanduse varamust“ („Vanad aabitsajutud“, Jüri Parijõe „Jutte“, Marta Sillaotsa „Trips, Traps, Trull“). Krusten on ka „Lastekirjanduse sõnastiku“ üks autoritest.

Tema isa oli kirjanik Erni Krusten. Abielust ajakirjanik Voldemar Lindströmiga on Reet Krustenil kaks last, Kertu Lindström (Uri) ja Lauri Lindström. 1969. aastast kuni surmani oli Krusteni abikaasa kirjandusteadlane Ülo Tonts. Nende mõlemad lapsed töötavad Vanemuises: Anu Tonts on dramaturg ja Keiu Kaljujärv personalijuht.

Alati ilus, heas tujus, muretult naerev

Anu Tonts, tütar

Kui mõtlen oma emast, tuleb ta mulle esmalt alati meelde mu lapsepõlvesuvedest. Mäletan teda suvistelt jalutuskäikudelt, kusagilt põldude, niitude ja heinamaade vahelt: alati ilus, heas tujus, rõõmus ja õnnelik, muretult naerev.

Ema isapoolne suguvõsa oli suure kultuurihuviga: Muraste mõisa aednikul Jaanil ja tema naisel Triinol oli kuus poega, Ernist ja Pedrost said kirjanikud ning Ottost karikaturist. Erni Krusten oli minu ema isa, mu vanaisa. Ema jätkas perekonna kirjandushuvide traditsiooni, õppides Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning saades kirjandusteadlaseks.

Minul ja mu õdedel ning vennal oli väga soe ja turvaline kodu. Ema pühendas oma lastele palju aega ning kui mõelda, et esimene tema lastest sündis aastal 1960 ja viimane 1974, siis oli pea 20 aastat kodus ikka üks tilluke laps, kes vajas ekstra hoolt ja tähelepanu. Sellest hoolimata suutis ta ka erialaselt palju. 1979. aastal ilmus kriitikakogumik „Raamatute keskel“, ema põhiliseks uurimisalaks sai aga lastekirjandus. 1995. aastal ilmunud ülevaatlik teos „Eesti lastekirjandus“ oli esimene Eesti lastekirjanduse ajalugu, teetähised olid ka „Vanad aabitsajutud“, Jüri Parijõe ja Marta Sillaotsa raamatute uustrükid koos järelsõnadega, samuti eesti lasteluule, muinasjuttude ja muistendite kuldraamatud ning palju muudki. Valdav osa olulisematest töödest sai teoks siis, kui lapsed kasvasid suuremaks ja tekkis aega ka rohkem keskendumist nõudvate tööde jaoks.

Nüüd peaks lisama teisegi mälestustahvli

Aivi Parijõgi, ajakirjanik

Rakveres Kastani puiesteel on üks mitmevärviline rõõmus maja. Maja seinal seisab mälestustahvel, kus kirjas, et siin elas 1945–1956 kirjanik Erni Krusten. Tänavu juuni algul sai 30 aastat päevast, kui Reet käis avamas isale pühendatud mälestustahvlit. Nüüd siis peaks lisama teisegi mälestustahvli...

Ühel viimastest jutuajamistest arvas Reet küll, et tema jaoks on koolipõlveaegne kodu ehk natuke liiga värviline, aga samas oli ta rõõmus, et selles majas elavad loomingulised inimesed praegugi. Kuigi ka need rõõmsad värvitoonid meenutaksid hästi nii Reeda üdini heatahtlikku loomust kui tema südamlikku tööd lastekirjanduse väärtustamisel, tuleb Reedale mõeldes millegipärast kõigepealt meelde Virumaa rahulik viljapõld. Aasta-aastalt rääkisime järjest rohkem lapsepõlvest maal, Virumaal. Reeda Viru-Jaagupi kandi lood olid sellised rahulikult kulgevad, aga sageli muigvelsui, natuke justkui isegi imestades räägitud.

Reedas oli võrdselt nii haprust kui tugevust. Ehk ka seetõttu sai temat nii suurepärane lastekirjanduse mõtestaja. Raamatute keskel – nii ta pealkirjastas ka oma artiklikogumiku – üles kasvanud lapsele pakkus kirjandusilm kogu elu tunnet, et oled omade keskel ja hoitud.

Ühest on küll hirmus kahju. Et Reedal jäigi kirjutamata monograafia Jüri Parijõest. Reet arvas lõpuks ikkagi, et perekonna ja lastelaste kõrvalt sellist tööd enam ette võtta ei jaksa. Aga eks Reedal olid asjad tähtsuse järjekorras õigesti paigas.

Reet Krusten in memoriam

Helga Nõu

Kas olete kunagi sattunud kohvilauda seltskonnaga, kellest te kedagi ei tunne? Arvatavasti oli mulle neid isikuid küll tutvustatud, aga kergelt ähmis olekus ei jäänud nimed meelde. Olin esimest korda kodumaal, oma sünnilinnas Tartus, pärast lapsena põgenemist üle 40 aasta tagasi. Mind ja mu meest Ennu oli kutsutud kunstiühingu Pallas korraldatud tutvumisõhtule. Kõik oli uus või tegelikult vana. Küsiti palju, aga ma ei osanud anda ühtki mõistlikku vastust.

Sel õhtul juhtus aga siiski midagi. Minu vasakul käel, seal pool, kus on süda, istus keegi minuvanune, heledate juustega naine. Ta rääkis rahulikult ja ta hääle tämber meenutas minu ema oma. Millest me rääkisime, ei mäletagi enam, ainult et leidsime ühise keele. Sain aru, et olin leidnud õe, keda mul päriselt ei olnud. Pidin pärast teistelt küsima oma jutukaaslase nime ja sain teada, et olin tutvunud kauaaegse lastekirjanduse uurija Reet Krusteniga. Sellest kohtumisest algas sõprus, mis kestis elu lõpuni.

Elu ise õpetab ja kõigele, mis tähtis, ei olegi vaja sõnu. Aga mõnel puhul jääb ka sõnadest puudu ja üks selline seik jääb mul Reedale mõeldes vist alaliseks kipitama. 1998. aastal, 8.–10. mail, toimus Põhjamaade lastekirjanduse konverents Visbys, Gotlandil. Balti riike pole veel tänini ametlikult Põhjamaade hulka loetud, aga Eesti suhtes tehti tookord nähtavasti erand. Olime kolmekesi, kes Eestit pidime esindama: Reet Krusten lastekirjanduse teadlasena, Ädu Neemre Lutsu-nimelise raamatukogu noortekirjanduse juhatajana ja mina, kes olin kirjutanud mõned laste- ja noorsooraamatud.

Igale maale anti kavakohaselt pool päeva, mille raskuspunkt pidi olema loeng vastava maa lastekirjandusest. Reet oli oma osana koostanud asjaliku ja mitmekülgse ettekande ja koguneti teda kuulama.

Loengupidaja alustas esimese lausega ja auditoorium tõmbas kuuldavalt hinge. Reet jätkas ja juba kuuldusid esimesed küsimused ja protestid... Selgus, et ettekanne oli saksa keeles, aga et keegi kuulajatest ei vallanud seda keelt, vaid ootasid inglise keelt. Konverentsi korraldajad ei olnud esitanud keelenõuet ja Eestis ei olnud inglise keel teadusekeelena veel levinud. Seejärel tõmmati esile mind, kes olin Rootsis esimese võõrkeelena neli aastat saksa keelt õppinud, aga 50 aastaga peaaegu unustanud. „Tõlkige,” öeldi. Et olukorda päästa, pidingi oma viletsa keeleoskuse lavale tooma. Ma polnud aga loengu sisuga tuttav ja jäin üsna varsti jänni. Valitses täielik Baabeli torni olukord.

Nii jäidki Põhjamaade lastekirjandusehuvilised ilma teabest, kuidas eesti lapsed eestikeelseid raamatuid hakkasid lugema. Võin ainult mainida, et mina, kes oskan rootsi ja inglise keelt, ei saanud aru Taani ja Fääri saarte loengupidajatest, kes (ehkki kuuma pudrupotti näha ei olnud) kasutasid taani keelt. Aga Visby on veel ikka muinasjutuliselt ilus Rootsi linn.