Kommentaar

Toomas Alatalu | Kriisi juhib ilmne õukondlikkus (7)

Toomas Alatalu, vaatleja, 2. juuni 2021 18:33

Foto: Teet Malsroos

Kaugemalt alustades tasub teada, et üks USA põhiseaduse kirjutajatest Thomas Jefferson üritas sinna lisada sätet, mis nõudnuks teksti värskendamist 19 aasta jooksul, mis toona peeti ühe generatsiooni pikkuseks. Ta kinnitas, et „iga põhiseadus ja seadus aegub 19 aastaga ja kui ta jääb kauemaks jõusse, siis on tegu jõu kasutamise ja mitte õigusega.“ Jeffersoni ei toetatud, antud põhimõte jäi lisamata, ent kui arvessse võtta kõiki 27 lisandust USA põhiseadusele 232 aasta jooksul, siis on õige lähenemine ikkagi toiminud.

Omaenese tarkusest

Eesti 1992.a. põhiseaduse kirjutanud on aga algusest peale kuulutanud, et sättisid teksti nii, et oleks võimalikult raske muutusi teha. Otse öeldes - arusaamatu uhkeldamine, sest meil ju ikkagi oli oma riigi kogemus olemas, järelikult ka teadmine, et kord kirja pandut on raske muuta – lihtsalt tekib võimurite ja ametnike armee, kes on muutustele vastu ning süsteem võib tänu tekkivale ringkäendusele pigem stagneeruda kui jätkata toimimist avatuna.

Tõsi, selles eelmises oma riigis oli ka vale periood – parteide kraaklemine, mis soosis ainuvõimu kehtestamist ja just nende minevikuvigade vältimisega õigustati uue põhiseaduse ja valimisseaduse kirjutamist nii, nagu seda tehti. Ehkki tulnuks kogu aeg manada – siis olid ju 1930ndad, nüüd on 1990ndad ja teistsugused inimesed. Paraku – ja sel kohal  osava viitega okupatsiooniajale – jätsid võimu saanud põhiseadusest välja rahvaalgatuse ja -hääletuse kui kindlamad tagatised rahva võimu teostamiseks. Seda samasuguse põhjendusega, nagu 1934.aastal – eesti rahvas polevat valmis. Ehk siis – 60 aastat andsid ühtedele ja isegi okupatsiooniajal tarkust juurde, teistele - kes vabanemiselainel polnud tippu tõusnud - aga mitte?

Kuhu me selle tarkusega välja jõudsime, on tippnäiteks 2011.a. presidendivalimised. Märtsis 2011 valitud riigikogu osutus seni ainsaks 4-parteiliseks seltskonnaks – kolm neist olid pidevalt võimu juures, neljandat oli vaid aeg-ajalt lubatud rooli juurde ning sündis see, mida teooria ja praktika on mujalgi näidanud. Positsioon ja opositsioon näitasid oma ühesugusust – kolmik esitas oma presidendikandidaadi Ilvese (tagasivalimiseks) ja ühtaegu laenas oma ridadest (Mõõdukaid esindanud) Indrek Tarandi opositsiooni ehk Keskerakonna kandidaadiks. Hääletustulemus 73:25 ehk siis lõpuks ometi läks poliitika etendamine nii, nagu põhiseaduse kirjutajad olid kavandanud.

Mõistagi tuletasin seda meelde tänu eesseisvatele presidendivalimistele. Viis aastat tagasi, kui polnud kokkumängivat riigikogu ja nähti kurja vaeva presidendi tegemisega, lubasid eranditult kõik otsustajad (varasemate lubamise ajal oli ikka mõni, kes ei lubanud) valimissüsteemi muutmist. Seda ei sündinud nüüdki ja on koguni oht, et võidakse tühistada valiku tegemisest loobujate sedelid (seni 30-60 loobujat) saamaks vajalikku toetusprotsenti kätte. Meedias kehtivas vaikuses see jutt ikka aegajalt kõlab ehk siis süsteem on valmis end kaitsma ja kõige lubamatumal kombel.

Õukond ja perekonnad

Poliitiliselt nukras seisus on taas hakatud rääkima esimesest ja teisest Eestist. Tegelikult põhjustas selle 2001.a. tehtud avalduse 20.aastapäev. Veel 1999.a. sai kasutushoo Max Euromatsi pakutud mõiste „õukond.“ Euroopa Liiduga liitumise lävel lõpetas nn. peavoolumeedia nii kahe Eesti kui õukonna mainimise. Ma pean õigeks siinkohal  meenutada veel ühte 24 aasta tagust (1997) ja kiirelt äraunustatud teemat – Eestis koondub võim 30 perekonna kätte. Selle üheks agaramaks mainijaks oli toona opositsioonis olnud Edgar Savisaar. Otse öeldes pole see mitte ainult Eesti probleem. Ehk siis – asjast võiks vähemalt rääkidagi. Seda enam, et õukondlikkus – kui selle all silmas pidada valitsust ja riigikogu – ning perekondlikkus löövad täna rohkem välja kui kunagi varem.

Poliitilise protsessina on see lihtsalt selgitatav – pikalt stagneeruvas arengus olnud poliitmaastikul said lõpuks tippu sealt pikalt eemalhoitud Keskerakond (2016) ja omaaegsele Rahvaliidule tuginev EKRE (2019-21). Mõlemad oma lastetoa ja maneeridega. Samas mingit tallide puhastamist ei järgnenud ehk siis jätkati koostööd Reformierakonna ja Isamaa palgatud riigiaparaadiga, mille tipud on ametis olnud kuni 20 aastat.

Uue ja vana segunemine läks niivõrd ladusalt, et aastaid ei märgatud kollektiivselt, kuidas ministri lapsehoidjad „töötasid“ nõunike ametikohtadel ja söömas-joomas käidi omade, s.t. riigikogulaste mõisates (Kose-Triigi, Pädaste) ja ikka kõrgeid hindu makstes. Asi oli nii perekondlik, et ei märgatud ka kohvimasina koju viimist ja töövahendiks saadud arvuti omastamist. Ja kui veel noorminister teatab, et mis selles imelikku on, siis peaks ikka nagu kartma, kuhu me niimoodi välja jõuame. Praeguse otsustajate seltskonna juures.

Valitsus ja erakonnad väiksemaks

Siinkohal jääb üle tänada vaid jumalat, kes saatis Eestile koos teiste riikidega kaela pandeemia, mis lihtsalt sunnib muutusi tegema ja avab järelikult ka võimalusi praegust korda sünnitavate seaduste muutmiseks. Mina muudaks esimeses järjekorras valimisseadust ja parteide seadust. Kuna hetkel on akuutseimaks probleemiks kärped, siis tuleks alustada parteidele riigi eelarvest eraldatavate summade kärpimisest. Sissejuhatuseks selles olgu parteide tegeliku liikmeskonna ülestunnistamine – kõik ju teavad, et oravate 15000lisest, kesikute 11000lisest jt. tuhandelistest liikmeskondadest on kaks kolmandikku vaid paberil. Ent need surnud hinged määravad ju raha eraldamise! Loobuge neist ja rahvas taipab kohe, et teda valitseb liiga kitsas seltskond. Järelikult tuleb riigikogu valimistele lubada ka mitte-erakonnad, valimisliidud ja lasta madalamaks sinna sissepääsu takistav põhiseaduse vastane lävepakk (mida praegu tehti Gruusias).

Muuta saab muudki. Miks peab kriisi-aegne valitsus olema 15-liikmeline, kui meil on olnud ka 14-liikmelisi (2011-15). Veel suurema kokkuhoiu annaks 12-liikmeline – elame täna suures osas suletud maailmas. Parteide ladvikute kokkukasvamist kinnitab kenasti see, kui tippu saanult kuulutatakse välja kärpimine ja tehakse seda vaid allpoolsetes asutustes. Väidetavalt oli 2019.a. riigiasutustes tööl 22059 isikut. Pole kuulnud mingist tippametikohtade (asekantslerid, osakonnajuhid) vähendamisest 100 või 200 võrra!? Eeskuju ühiskonnale tulgu ikka ülevalt ja ikka uute nägudega!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee