Eesti uudised

Andke mulle emme ja issi tagasi 

Kirsti Vainküla , 6. märts 2001 00:00
VÄIKEMEES JAAK: Kas pime Jaak peab üksinda linnas elama või võimaldatakse talle eriõpet kodukandis Saaremaal, pole veel teada.Kõik, kes soovivad pisikest Jaak Smolinit aidata, saavad seda teha Hansapanga kaudu: arve nr. 221014356480. Foto: Mati Hiis
Pimedana sündinud nelja-aastane Jaak elab juba teist aastat emast ja isast lahus. Argipäevad veedab poiss Tallinnas ainsas Eesti pimedate lasteaias, nädalavahetustel on lastekodus. Saaremaal elavad vanemad sooviksid poega kodule lähemale, paraku pole seal eriõpetajat.

“Ei, ei! Mis te nüüd! Ma pole julgenud oma soovist kellelegi rääkida. Meie Jaagu jaoks pole siin sellist lasteaedagi,” ütleb Saaremaal Leisi vallas elav Hedvig Smolin. Karja lasteaias kasvataja abina töötav naine tõmbab ninaga, sest oma pojale mõtlemine paneb silmad kipitama ja südame kloppima.

Raha seab oma piirid

Aprillis neljaseks saav pime väikemees Jaak Smolin sündis ema kuuendal raseduskuul raske puudega, tema kaksikõde suri mõni päev pärast ilmaletulekut. Mullu jaanuarist õpib Jaak eluga hakkama saamist Tallinnas Eesti ainsas pimedate lasteaias Linnupesa. Argipäeviti on ta lasteaias, reedeõhtuti paneb aga kasvatajatädi poisi asjad kokku ning nädalavahetusel elab Jaak väikelastekodus.

“Käime teda ainult korra kuus vaatamas, raha seab siin oma piirid,” ütleb ema. Kui ta koos abikaasa ja teises klassis käiva pojaga pealinnas Jaaku vaatamas käib, kulub edasi-tagasi-sõidule üle 700 krooni. “Ja see on nii väike aeg, mis me saame koos olla...” püüab Hedvig rääkida, kuid nuuksed matavad sõnu. Ema unistab, et riik võimaldaks tema pojal kodu lähedal lasteaias eriõpetaja käe all areneda. See mõte tundub talle aga sedavõrd utoopiline, et ta ei julge seda isegi valjusti välja öelda. “See on vist võimatu,” ohkab ta.

Viimati käis Jaak-poiss kodus jõuluvaheajal. “See töö, mis nad seal lasteaias ära teevad, on väga-väga tubli. Jaak on kenasti arenenud. Ma poleks kodus sama suutnud. Enne kooli polnud ta inimestega harjunud, nüüd võib teda juba puudutada. Varem ta ei lasknud ennast sööta, nüüd sööb ise lusikaga. Varem toitsin teda lutipudelist. Temaga on ikka suur töö ära tehtud.”

Päevast päeva lasteaias teisi lapsi kantseldav Hedvig püüab oma muredest üle olla. “Peab leppima. See eemalolek on see kõige raskem, “ tunnistab ema.

Õpetaja soovitab pere rüppe

Eesti ainsa pimedate lasteaia Linnupesa pedagoog Olga Ilgina tegi Jaaku lasteaeda vastu võttes erandi. “Ma ei taha, et lapsed oleksid kodust kaua ära. Et Jaak siin on, on juhus. Enne kui Jaagu siia võtsime, mõtlesime, et äkki annab kodukandis Saaremaal tema õpet korraldada. Aga kuna seal spetsialisti ei ole, siis võtsime ta siia. Ta on raske laps - pime ning lisaks on tal ka ajukahjustus,” räägib Ilgina.

Üsna pea kavatseb Olga Ilgina kirjutada Saare maavalitsuse sotsiaalabi osakonda kirja, et kaaluda poisi õpetamist kodukandis. “Oleme Jaaguga nii kaugele jõudnud, et ta ei pea enam tingimata Tallinnas olema,” ütleb poissi teist aastat õpetav Ilgina. Ühe võimalusena näeb ta, et Jaak pannakse Saaremaal nägemispuudega laste lasteaeda ja üks sealsetest kasvatajatest saab tema tarbeks Linnupesas eraldi koolitust.

Jaak ei räägi, ta ainult häälitseb ja püüab end kätega arusaadavaks teha. Praegu pole isegi veel selge, kas poiss midagi kuuleb või ei. Viimasel ajal on kasvatajad märganud, et Jaak võib ka midagi näha, sest ta on hakanud pead valguse poole pöörama.

Lasteaia Linnupesa juhataja Helda Rohunurm kiidab Jaagu edusamme, kuid peab õigeks, et ta vähemalt aastaks veel Linnupesasse jääks. “Kui poiss siia toodi, oli ta liikumatu väike inimene. Nüüd on tal jalad all - ta istub laua ääres ja sööb ise. Ta on teinud suuri edusamme ja ma tunnen temast rõõmu,” seletab Rohunurm.

“Arvan, et ta võiks aasta veel siin olla. Ja kui ta on juba suurem, alles siis viidagu Saaremaale. Mõistan, et poiss vajab peret, ta tunneb sellest rõõmu. Kui saabub reede, siis muutub ta alati väga närviliseks, sest ta ei taha nädalavahetuseks lastekodusse minna. Me ei tea, miks, aga on juhtunud, et ta on lasteaeda tagasi tulles kriibitud.”

Vald maksab 2000 kuus

“Olen asja uurinud ja meil lihtsalt pole inimest, kes oleks suuteline poisile koolitust andma. ” ütleb Leisi vallavanem Märt Mäeker. Samas oleks ka tema meelest loomulik, et poisi õppimine ja elamine lahendataks maakonna piires. “Jaak areneb linnas ilusti. Hea, et ta üldse koolitust saab. Võib-olla ta saab oma elus ka millegagi hakkama, ta ei ole ju voodihaige.” Vald maksab praegu Jaagu koolituskuludeks üle 2000 krooni kuus.

Haridusministeeriumi

osakonnajuhataja Ants Egloni sõnul pole haridussüsteemil Jaagule mingeid erilisi võimalusi pakkuda. “Meil on Tartus Emajõe kool, mis on mõeldud pimedatele ja nõrga nägemisega lastele. See on meie haridussüsteemi võimalus. Kuna aga Jaak on praegu veel liiga väike, siis on see asi edasi sotsiaalrea peal,” ütleb Eglon.

Tartu Emajõe kooli direktriss Silja-Anu Taru teab Jaaku ja püüab tema vanemaid mõista. “Saan vanemate murest aru, neil on hirm saata oma väike laps kodust ära. Eriti, kui ta veel pime on. Samas oleme näinud, et kui sellised lapsed jäetakse koju, siis nad edasi ei arene. Kooli sattudes on nad esialgu kui vette kastetud. Nutavad nädalakese ja ei taha siis enam nädalavahetustelgi koju minna,” naerab Taru. Ta lisab, et nende koolis on võimalik lasteaednikel läbida 160tunnine eripedagoogika kursus, mille lõpetajad on just Jaagule sobivad õpetajad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee