Kommentaar

Toomas Alatalu | Maailm pole Euroopa 

Toomas Alatalu, vaatleja, täna 17:50
Kogu maailm elab kriisis ja ilmselt tuleb paratamatusena võtta vigu isegi suures poliitikas. Jääb vaid üle end lohutada, et loodetavasti ei riku vääralt tehtu veel kõike ja lõplikult. Kui pehmemalt alustada, siis oli ikka selge aja kuritarvitamine europarlamendis toimunud nn sofagate’i arutelu, mille sisu selles, et 6. aprillil, kui Euroopa Ülemkogu esimees Charles Michel ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen väisasid Ankaras Türgi presidenti Erdogani, ilmnes ühel hetkel, et daami jaoks polegi tooli ja tal tuleb istuda sohval. Selge protokolliline möödalask, ent saanuks ju piirduda ka üksnes avalduse tegemisega, selle asemel, et korraldada mitu nädalat hiljem arutelu, et juhtida tähelepanu naiste jätkuvalt ebavõrdsele kohtlemisele ja nende ebavõrdsusele üldse. Europarlamendil on ju täna kümneid pakilisi asju arutada.

Puudutan seda arutelu seepärast, et sisuliselt oli tegu järjekordse teise tsivilisatsiooni õpetamisega ja vahejuhtum leidis aset Aasias. Euroopa Liit suhtleb kogu maailma ja kõigi tsivilisatsioonidega, mis on loomulik. Nagu ka reageerimine mujal toimuvasse. Paraku saab samuti küsida – kas ikka alati põhjendatult ja piisavalt läbimõeldult?

Igal juhul pakub mõtlemisainet olukord Myanmaris (omaaegne Birma), kus 1. veebruaril toimus sõjaline riigipööre, mille järel puhkenud protestides on hukkunud ja ka hukatud üle 700 inimese. Ometi – äsja toimus Jakartas selle piirkonna ühenduse ASEANi tippkohtumine ja verise riigipöörde juht võeti seal vastu teistega võrdse mehena. Vastuvõetud resolutsioonis nõuti Myanmaris toimuva vägivalla kohest lõpetamist, moodustati kriisikomisjon, eridelegatsioon jne.

Euroopa Liit soolab üle

Peaprobleemiks on tegelikult muu maailma suhtumine seal toimunusse. Myanmari on korduvalt juhtinud kindralite diktatuurid, ent võimul on olnud ka demokraatlikud režiimid. Neist viimast juhtis 2016‒2021 Aung San Suu Kyi, tänase riigi rajaja tütar, kes sai kuulsaks kui „vägivallatu protestide“ propageerija ja kes veerandi oma elust on veetnud vanglas ja koduarestis. Veel 1990. aastal tunnustas europarlament teda Sahharovi preemiaga, 1992 sai ta Nobeli rahupreemia ning ta valiti kümnetes kohtades üle maailma aukodanikuks, audoktoriks jne. 

2016. aasta valimiste järel pääses ta lõpuks oma poliitikat tegema ja juba järgmisel aastal hakkasid Euroopa ja Ameerika linnad ja ülikoolid talle antud tiitleid ära võtma. Nobeli komitee teatas vastava katse järel kindlalt, et see on eluaegne, ent europarlamendi juhtkond ehk siis president ja poliitgruppide juhid arvasid 10. septembril 2020 Aung San Suu Kyi välja „Sahharovi preemia saanute kogukonnast.“ Seda kaks kuud enne valimisi Myanmaris, kus kindralite loodud parteil ei õnnestunud võita, mille loogiliseks tulemiks oligi riigipööre kaks kuud hiljem. Mõistagi olukorras, kus kõik ju nägid, kuidas Euroopas ja mujalgi pöörati selg oma endisele kangelannale.

Myanmari suurprobleemiks on suhtumine riiki sisenenud moslemitesse, keda on aastakümneid julmalt tagasi tõrjutud ja mida Jakarta tippkohtumine hindas Myanmari-Bangladeshi probleemiks. Euroopas käsitletakse seda genotsiidina ja vähemuste õiguste probleemina, kuid loota ja survestamise toel nõuda, et Aung San Suu Kyi teeb paari kuuga senised käitumismallid ümber, oli naiivsus ja trumpide kättemängimine kindralitele, kes jätkuvalt ostavad Vene relvi, saavad nüüd seal ka koolitust ja peavad isegi ühiseid sõjaväemanöövreid. Pole juhus, et riigipöörde järel on Myanmari väisanuist kõrgeim mees Venemaa asekaitseminister. Et Euroopas on oma vigaseid otsuseid ja ülesoolamist märgatud, peaks kinnitama fakt, et Wikipedias olevast Aung San Suu Kyi artiklist on kadunud Sahharovi preemia äravõtmise fakt.

Keda Kaljulaid toetab?

Adekvaatse pildi omamine maailma eri paikadest on mõistagi eeltingimus igasuguste avalduste tegemisel. Poliitreisimiste selge kokkutõmbamise ajal torkas paratamatult silma meie presidendi Kersti Kaljulaidi väisang Afganistani ja kinnitus, et Eesti jätkab nende toetamist ka pärast vägede sealt äratoomist. Kuna aega selleni pole tegelikult jäänud palju (11. september), siis on tark teadvustada, et tegu oli omamoodi sundsõiduga ‒ Eesti on Afganistani teema ametlik hoidja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni julgeolekunõukogus, Afganistan samas üks väheseid tippteemasid, mille juhatamist ükski suurriik pole endale võtnud.

Perspektiiv on ju aimatav – taliibid loobusid äsja ka Türgi pakutud võimalusest läbirääkimisteks Kabulis istuva valitsusega ning välisvägede lahkumisega kordub sama, mis pärast Nõukogude armee väljaviimist 1989 ja Islamiemiraadi likvideerimist 2001 – arvete klaarimine välistoest ilmajääjatega. Tõenäoliselt kuulutatakse välja uus Islamiemiraat ehk siis tegu saab siiski olema teistsuguse Afganistaniga ja sõltub pigem neist, kellega suheldakse, kellega mitte. Mismoodi see suhete taasülesehitamine välja näeb, ei oska keegi täna öelda. Samas ei jää ükski käik ja lubadus märkamata. Võib vedada, ent võib ka mitte.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee