ohtuleht.ee 23. aprill 2021 17:20
Muinsuskaitsjate vastuseis Estonia ooperimajale kavandatud juurdeehitisele meenutab mitmes mõttes tüli, mis on puhkenud Tartusse plaanitava Südalinna (SÜKU) kultuurikeskuse ümber.

Ehituseks on tarvis näpistada ruumi haljasaladelt, mis arusaadavalt ei sobi neile, kelle meelest on linnapildis niigi liiga vähe rohelust ja korraks maha istumise kohti. Kui tartlaste suurem armastus seni pigem hooletusse jäetud kohaliku pargi vastu näis tärkavat alles siis, kui (osa) puid ähvardas mahavõtmine, siis Tallinnas on Tammsaare park, kuhu ooperimaja laieneda saaks, alles hiljuti läbinud kalli värskenduskuurigi, mis samas ei tähenda automaatselt meeldivaks vaba aja veetmise kohaks muutumist. Muidugi kehtib sama kavandatavate hoonete kohta – kas ehitised saavad ka silmale ilusad vaadata (ja muinsuskaitsenõuetega igati kooskõlas), selle üle saab ilmselt lõputult vaielda projekti igas etapis. Seejuures pole ooperimaja juurdeehitisest arhitektuurivisiooni veel olemaski.

Ootuspäraselt on kummagi projekti kohta kõlanud ka ettepanek, et uus kultuuritempel võiks kerkida küll, aga kusagil mujal. Et nii ooperimaja laiendus kui ka Tartu SÜKU on jäänud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide sõelale, kuhu jõudnud 11 projektist tuleb jaanipäeva eel riigikogul välja valida kaks, mille ehitust toetab Kultuurkapital, siis võiks alles nüüd uue asukoha kasuks otsustamine (ja seda on ju kaalutud küll) tähendada, et rahvusooperile uue saali ning Tartu linnaraamatukogule ja kunstimuuseumile ühishoone rajamine jääks suure tõenäosusega taas määramata ajaks hoopis pausile.

Kohalike valimiste eel otsusele jõudma pidavad poliitikud on igal juhul raske valiku ees: kas riskida vastuolulisteks osutunud kultuuriobjektide toetamisega või võimalusega, et vähem kõmu tekitanud projektid võivad rahva ükskõikseks jätta ka pärast valmimist?