Kommentaar

Kalle Käsper | Armeenia genotsiid – kuritöö ilma karistuseta (2)

Kalle Käsper, kirjanik, 21. aprill 2021 18:21
Kalle Käsper, Gohar Markosjan-KäsperFoto: TIINA KÕRTSINI
Nagu igal aastal, nii ka seekord tuleb 24. aprillil tänavale kogu Jerevan, et lilled käes asuda teekonnale kesklinnast veidi eemal asuvale Tsitsernakaberdi (Pääsukindluse) mäekünkale, kus asub 1915. aasta genotsiidi ohvrite mälestussammas. See on kurb rongkäik, minnakse aeglasel sammul, silmades kurbus. Armeenias on raske leida peret, kelle lähedasi see tragöödia poleks puudutanud, ka Gohari (Gohar Markosjan-Käsper, 1949–2015, autori abikaasa – toim.) ilmaletulek rippus niidipaela otsas, sest tema vanaema oli oma perest ainus ellujäänu.

Poolteist miljonit tapetut

Kuid nagu öeldakse, üks tapetu – see on mõrv, poolteist miljonit tapetut aga statistika. Hoolimata vastuvaidlematutest tõenditest pole Türgi siiani tunnistanud kordasaadetud kuritegu, ega kavatsegi seda teha. Sakslased on ninapidi porri surutud, kust nad vaikselt niuksuvad: „Meie oleme süüdi! Meie lubasime Hitleri võimule! Meie panime toime juutide genotsiidi!“, aga türklased üksnes naeravad kahjurõõmsalt ja kasutavad iga võimalust, kuidas armeenlaste rahvaarvu veelgi kahandada, nagu me nägime äsja mahapeetud Karabahhi sõjas.

Miks siis maailma avalikkus pole seni sundinud Türgitki pattu kahetsema, oli ju too kuritegu katalüsaatoriks juutidega toimunule – ajalukku on läinud Hitleri repliik ühele kahtlejale, kes arvas, kas ikka tasub asja nii hulluks ajada: „Armeenlased löödi mättasse, ja midagi ei juhtunud, miks meiega peaks teisiti minema!“

Maailm on ka praegu vait, ja miks, on selge. Türgi on osanud end kõigile kasulikuks teha. Idamaise kavalusega osutasid nad juba 19. sajandil teeneid Suurbritanniale, kellel oli oma geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks vaja kedagi, kes pisutki ohjeldaks Venemaad. I maailmasõja ajal oskasid türklased pugeda sakslaste tiiva alla, kes vaikides vaatasid pealt seda võigast tapatalgut, mida armeenlastega kallal toime pandi – sest ega türklased ole „tsiviliseeritud“ Hitler, kes tapab tasakesi gaasikambris, nendel on tarvis ohvrit enne piinata, naised ära vägistada, mehed tükkideks raiuda. 

Meenub ajalooline fakt 16. sajandist, kui osmanid, vallutanud Veneetsia vabariigilt Küprose, hoolimata kapitulatsiooniaktis kirjapandud pügalatest, mille kohaselt Veneetsia garnison pidanuks lahkuma saarelt takistamata ning isegi oma lippude all, tappis enamiku sellest maha, garnisoni komandandilt Marcantonio Bragadinolt elusalt naha seljast koorides. Et see rahvas siiani pole oma metsikusi jätnud, näitavad Sumgaidi ja Bakuu veresaunad, kus samuti armeenlannasid vägistati ja elusalt põlema pandi, ning Karabahhi sõjas elajalikult tapetud vanainimeste saatus.

Euroopalikud väärtused

Tulles tagasi põhiteema juurde – XX sajandi teisel poolel näitasid türklased taas üles kavalust, osavasti liitudes NATO-ga, tänu millele neil täna on relvastus, mida nad ise eales poleks suutnud endale valmis treida. Mis on sellel idamaiselt salakavalal rahval ühist „euroopalike väärtustega“? Muidugi mitte midagi. Kui armeenlased on Euroopa kultuurisfääris juba üle kahekümne sajandi, kui nad Euripidese ajastul mängisid kreeka tragöödiaid ja isegi kirjutasid neid, siis Türgil midagi sellist ette näidata ei ole – turiste veavad nad ekskursioonile Vana-Kreeka mälestiste juurde. Ja turistid sõidavad, turistid naudivad Vahemere puhkuse võlusid, tundmata vähimatki piinlikkust kreeklaste ja armeenlaste ees, kellele see maa varem kuulus.

NATO-le oli Türgit justkui vaja „kommunistliku hüdra“ peatamiseks, kuid milleks on talle teda tarvis nüüd, kui see hüdra vabatahtlikult endale otsa peale tegi?

Ja siit me näemegi, et asi polnud ka siis sugugi mitte kommunistlikus ideoloogias, vaid rikka Venemaa maapõuevarades, mida teised suurriigid alati on kadestanud, soovides sellele käppa peale panna. Sest kui kainelt arutleda, siis on Venemaa, kelle kultuuri lätted on samamoodi Euroopas, nagu USA-l, hoopis loomulikum ameeriklaste ja eurooplaste liitlane kui Türgi, keda Euroopaga, isegi rohkem kui meid, ühendavad peamiselt sealtkandist ülevõetud lauakombed – meenutage vaid, millise teenistusvalmidusega orjavad teid Halikarnassose või mõne muu ümbernimetatud Kreeka linna viietärnihotellis selle maa tänased peremehed.

Ja türklaste osavusel pole tõesti piiri, sest nüüd on nad lisaks NATO-le hakanud mängima veel üht mängu, sidudes end majanduslikult Venemaaga: nafta- ja gaasitorud, aatomielektrijaam... Ja tuleb välja, et ka Venemaal on Türgit vaja, sest olukorras, kus igalt poolt mujalt sajavad kaela sanktsioonid, on isegi jataganiga (täna juba drooniga) moslem liitlane! Ja nii müübki Kreml järjekordselt maha oma tsivilisatsioonikaaslase Armeenia, minnes sobingule Erdoganiga, kes asiaatliku kavalusega annab samas talle löögi selja tagant, tugevdades ukrainlaste armeed droonidega...

Selline on kurikuulus reaalpoliitika, kus raha, jõud ja võim on alati tähtsamad ideaalsetest väärtustest.

Nii pole armeenlastel muud teha, kui vaikivas rongkäigus Tsitsernakaberdile siirduda, et seal mälestussamba jalamile lilled asetada, hetkeks seisatuda, ning siis uutele tulijatele ruumi teha. Loota, et Türgit sunnitakse kasvõi nüüd, sada kuus aastat hiljem tunnistama oma kuritööd, ei maksa, rääkimata sellest, et keegi püstitaks loosungi tagastada armeenlastele osakegi sellest maast, kust genotsiid vähesed ellujäänud minema kihutas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee