Kommentaar

Kaimar Karu: populism, totalitarismi-ihalus ja kübeke pläralära-anarhiat on foon, mida riigis praegu luuakse (155)

Kaimar Karu, 17. aprill 2021 13:56
Kaimar KaruFoto: Stanislav Moshkov
Endine väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister ning ettevõtja Kaimar Karu kirjutab ühismeedias sellest, kuidas koroonapiirangute ja politseiriigi vastased protestid mõjutavad Eesti ühiskonda laiemas plaanis ning analüüsib antropoloogiliselt pingelist hetkeolukorda ühiskonnas.

Karu nõusolekul avaldame tema postituse täismahus:

Eelmisel aastal muutis mind murelikuks see, kuidas Eestis räägiti näomaskide kandmisest viirushaiguse tõkestamiseks.

Aastaid tagasi rääkis Jaapani äripartner, olles märganud minu hämmingut tänaval mitmeid maskidega inimesi nähes, et üks põhjus, miks maske kantakse, on teiste kaitsmine.

Samal teemal

Kui tunned ennast kehvasti või kui on viirushaiguste leviku kõrghooaeg, siis paned avalikus kohas viibides endale maski ette, sest see vähendab võimaliku viiruse võimaliku leviku tõenäosust. Võimaliku viiruse. Võimaliku leviku.

Tänaseks on Eestis päriselt surnud päris viirusega nakatumise järel üle 1000 päris inimese. Nemad ei ole enam elus. USA-s on see rahvastiku suuruste erinevust arvesse võttes üle 2 korra rohkem. Rootsis alla 2 korra rohkem.

Tegelikult oleme olnud tublid ja meil on läinud võrdlemisi hästi. Ka Lätist ja Leedust paremini. Samas Soomes, hoolimata mõnede meelest ülimalt probleemsest ning seetõttu eraldi väljatoomist vajavast olukorrast "naistevalitsusega", on surmade arv ligi 5 korda väiksem, kui meil.

Päris viirus tapab päris inimesi päriselt kõigis riikides. Meil Eestis keskendus suur osa maskiteemalisest retoorikast enda kaitsmisele. Mulle tundus tol hetkel, et see on vale lähenemine.

Maskide mõju nakatumiste vähendamisel on eelkõige läbi selle, et kaitstakse teisi. Pole vahet, kas mask on näo ees ennast tõbisena tundval või sümptomiteta haigust põdeval inimesel – mõlemal juhul väheneb muuhulgas piisknakkuse teel leviva viiruse ümbritsevasse õhku levivate osakeste arv. Sellega väheneb teiste jaoks tõenäosus viirusega kokku puutuda viisil, mis viib nende haigestumiseni.

Mulle tundus, et rõhudes enda kaitsmisele, põrkume me endast mitte hoolimise ja hulljulgusega – "mis see viirus mulle ikka teeb" ning "mul on tugev immunsüsteem". Kui enda või oma pere pärast ei karda, siis ongi erinevad meetmed – maskid, vahemaad, aga ka piirangud – näiliselt ebavajalikud.
 
Kui aga põhisõnum ja põhirõhk on teiste inimeste kaitsmise vajadusel, sest me ei tea kunagi ette seda, kui raskelt võib haigus nende puhul kulgeda, siis me ühiskonnana mõistame käitumise ajutise muutmise vajalikkust ning saame viiruse leviku kontrolli alla. Tänasel päeval pole ma oma tookordses tundmuses, et teiste kaitsmise vajadus on lihtsamini mõistetav ja järgitav, enam nii kindel. 
 

Huvitav aeg nõuab huvitavaid inimesi. Antropoloogiliselt rääkides. Meie väiksese rahva ridadesse on ilmunud pläraläraleenu, kes sotsiaalmeedias mitu korda päevas "Ma olen kuulnud, et ..." ja "Mulle räägiti, et ..." kuulujutte, konjakijoomise lõpetamise tüüpi küsimustena vormistatud süüdistusi ning pseudojuriidilist pseudoanalüüsi postitades pinget üles kruvib.
 

Meil on ligi 800 inimese tulevikulootusi esindav rahvasaadik, kellele samuti meeldib asjaoludest oma versiooni esitada ja süüdistusi paremale-vasakule loopida; tühja neist faktidest. Tal ei jagu jaksu veepudelit avada, küll aga jagub lõvisust oma töökoha ees politseiga kummis rinnul tüli norida. Teades, et šõu väärtus valimistulemustele on märgatav ning isiklik risk on 0. (Tõsi, esinemisärevusest võivad käed vahetevahel niisked olla küll.)

Meil on mitmeid poliitikuid, kes räägivad kohalejõudnud politseiriigist ning too pläraläraleenu kiidab takka. Ja et rahvas, meie inimesed, läksid Toompeale, et politseiriigi loomise vastu protesteerida. Mis on korraga nii tõde kui vale.

On tõsi, et lisaks provokaatoritele, kus osalise kattuvusega gruppidest on mõned seotud Venemaa huvide, mõned lameda maa teooria uskujate, mõned šarlatanide, mõned viiruse olemasolusse mitte uskujate ning mõned kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste ambitsioonidega, kogunes Toompeale sadu ja sadu siiralt mures olevaid inimesi.

Sünteetilisi probleeme on täna mitmeid.

Et Eesti on juba politseiriik!

(Ei ole.)

Et Eestist tahetakse teha politseiriiki!

(Ei taheta.)

Et protestide korraldamist keelatakse!

(Ei keelata.)

Ehk siis see, et protestid demonstreerivad inimeste muret, on tõsi. Kuid need ei demonstreeri, et mure on põhjendatud. Küll aga demonstreerivad provokaatorite küünilisust. Ja juriidilist kirjaoskamatust. Ja aususe defitsiiti.

Provokaatorite, poliitpuuslike ning pläraläraleenude ja nende jüngrite sotsiaalmeediapostitustes ja kommentaarides ringlevad videod sellest, kuidas politsei rakendab üksikute (!) protestijate suunal tegevusjuhiste ja reeglite kümnendat sammu, kuid mitte sellest, millised olid eelmised üheksa ning miks need osutusid ebaefektiivseteks.

Nii tegevpolitseinike, nende juhtide kui valdkonna ministri selgitustele reageeritakse "No muidugi nad ütlevad midagi sellist" etteheitega, võtmata hetkekski aega maha, et enda uskumusi kriitilise pilguga hinnata.

Võib-olla ei olekski see kõik mind pead vangutama pannud, sest keerulisel ning paljusid inimesi otseselt, elu oluliselt mõjutavalt ajal on pingete lahvatamine ootuspärane ja erinevate seisukohtadega arvestamine lahenduste otsimisel hädavajalik, kui...Kui poleks seda maadvõtvat vastutustundetust. Riigimehelikkuse defitsiiti. Eestluse hävitamist eestluse sildi all.

Mulle tundub, et ühiskonnana kaldume me lahvatanud pingete maandamisel hetkeseisuga mitte-jätkusuutlikusse suunda. Me liigume suunda, kus probleeme mitte ei lahendata, vaid asendatakse uute probleemidega. Sellistega, kus pingete taaskord haripunkti jõudmine võtab veel aega. Selliste "lahenduste" puhul on vastuseks ühele probleemile aga mitte üks, vaid mitu uut probleemi. Ja sünteetilistele probleemidele tekivad vastuseks pärisprobleemid.

Teiste kaitsmisele mõeldes...Need võidurõõmsad näod, millega maskitult maskitutele pirukaid jagatakse. Need ühtekuuluvusest pakatavad grupikallid. Võit mille või kelle üle? Ühtekuuluvus milles ja kelle vastu?

Asi pole selles, et protestid oleksid kuidagi halvad või valed. Ei ole. Protestidel on ühiskonnas oma roll ning tänasel päeval on mitmed teemasid, kus protestimine on mõistetav, kui mitte suisa vajalik. See olukord ei ole jaanuari lõpust hoolimata oluliselt muutunud. On aspekte, kus hiljutised arengud on toimunud regressiooni vormis. Praegu toimuvaid proteste pole ära keelatud ega keelaval moel takistatud, vastupidiselt mõnede alusetutele väidetele, ning politseriigis püüaks inimesed hetkel tulemusetult teada saada, mis on saanud nende protestima läinud pereliikmetest.

Halb on aga see, kuidas teadlikult erodeeritakse ühiskonna-sisest usaldust. Kuidas faktidele vastatakse väljamõeldistega, kuidas teiste väljamõeldisi õigustatakse ja võimendatakse, kuidas ametnike tegevust otseselt või läbi lillede põhjendatakse a priori korruptsiooniga, kuidas – ja sealjuures väga osavalt – visatakse provokatsioone õhku sellisel viisil, mis viskaja süüst puhtaks ning tagajärgede eest ametlikult mittevastutavaks jätavad. Ühiskondlikud lõhed ning hingevalu aga ei hooli süüdlastest. Need vaid kärisevad sügavamaks.

"Nemad on saamatud ja nemad valetavad, aga vaat kui meie oleksime need, kes otsuseid teevad, ilma et meie peaks nendega arvestama, siis meie oleksime võimekad ning meie räägiks tõtt."

Populism + totalitarismi-ihalus + kübeke pläralära-anarhiat. See foon, mis nende tegevuste käigus luuakse. See meelsus, see koostöövalmiduse vähenemine, see kahtlustamine ja süüdistamine. See kõik on kasulik vaid ühele riigile. Ja see riik ei ole Eesti.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee