Samas teeb nii tech-hiidudele kui valitsustele muret autoritaarsete Venemaa ja Hiina sõjaline laiutamine. Kui viimane piirdub musklite näitamisega, siis Venemaa arvel on hiljutised interventsioonid Gruusias ja Ukrainas. Hetkel ollakse taas mures Vene vägede alanud manöövrite üle Ida-Ukraina naabruses, täpsemalt öeldes tolle Ida-Ukraina vastas, kus Vene erivägede toel loodi Donetski ja Luhanski nn. rahvavabariigid. Kuna separatistide ja Ukraina vägede vaheline rinde- või ka vaherahujoon on tuline, siis võib kõike oodata.

Kui nüüd Mägi-Karabahhiga juhtunut saab veel rahuldavalt selgitada, siis teadet, et Venemaa saatis 21. detsembril 300 sõjaväeinstruktorit Kesk-Aafrika Vabariiki turvama sealseid valimisi 27. detsembril, märkasid vaid asjatundjad. Ettevõetu  aimatav selgitus oli seotud sündmuste kulgemisega Liibüas, kus Venemaa poolt avalikult toetatud marssal Haftari väed said lüüa, mida detsembri algul ka tunnistati ja märtsis sai Liibüa uued ja kõigi osapoolte poolt tunnustatud juhid.

Seda, et teemantide ja kulla poolest rikas KAV läks n.ö. vastutasuks Venemaa kontrolli alla, läänes reeglina ei kinnitata. Tõsi, esialgu oli seis lahtine, sest presidendi Touadera vastased läksid pealetungile ja jaanuaris oli tulistamist palju, ent sedagi kajastati pigem (võidukas) Moskvas kui mujal. ÜRO Julgeolekunõukogu arutas asja alles 21. jaanuaril, sest KAVis on varemgi sõditud ja kohal ÜRO rahuvalvajad Ruanda ja Venemaa sõjaväelaste näol. Uut saabunud kontingenti on sõjaväeinstruktorite kõrval nimetatud ka wagnerlasteks ehk siis Venemaa palgasõduriteks, ent Smolenski väljak jääb esimese nime juurde.

Torkab silma seegi, et Venemaa välisministeerium mängib lahtiste kaartidega ehk siis kõik on avalik. Seoses tagasivalitud Touadera ametisse astumisega 30. märtsil helistas talle ja soovis edu Venemaa välisminister Lavrov. Seda kajastav ametlik sõnum räägib kahepoolsete suhete arenemisest tõusvas joones ja fikseeritakse veelkord juba detsembris öeldu – relvis meeste saatmine toimus kahepoolsete kokkuleppe alusel (ka Ruanda suurendas oma kontingenti 300 mehe võrra) ja Venemaa lubas „tagada stabiilsuse kohapeal kui Julgeolekunõukogu alaline liige“. Pean tunnistama, et oma pika rahvusvaheliste suhetega tegelemise aja jooksul märkan esimest korda niisugust formuleeringut. Aga kuna kõik peamised pealinnad vaikivad, siis ju nii ongi. Ehk siis viimasel neljal kuul on Venemaa väed vähemalt kahes maakera punktis nihkunud uutele positsioonidele.

Kesk-Aafrikast veel vast seda, et tema naabriteks on Tšaad, kaks Sudaani, Kamerun ja Kongo. 1966-79 olid seal presidentideks kolonel, siis kindral, edasi marssal ja kolme viimasel aastal imperaator Jean-Bedel Bokassa. Prantsuse president Valery Giscard D’Estaign käis seal iga aasta jahil, ent andis ühel hetkel loa „verise idioodi“ (Chales de Gaulle’i hinnang) kõrvaldamiseks. 

Seda operatsiooni Barracuda nimetati siis Prantsusmaa „viimaseks koloniaalsõja operatsiooniks.“ Nagu teada, ollakse nüüd taas kohal Malis ja mujalgi võitlemaks islamiäärmusega. Muide – Bokassa õigustas oma 1976.aasta riigipööret vastuseisuga Hiina mõju kasvule ja täna on see viimane taas päevakorral Aafrikas ja isegi Euroopas.