Kommentaar

Marion Teder | Igale eakale hooldekodukoht – tagasi stagnaaega? (5)

Marion Teder, CareMate'i platvormi asutaja, Noor naisettevõtja 2020, 5. aprill 2021 12:28
Foto: Pixabay
Kas inimesele on parem, kui teda toetatakse vastavalt tema vajadustele või surutakse mustvalgete valikute raamidesse? Mida tähendab teie jaoks elada inimväärselt? Kas see, et antakse kapike ja voodinurk toas, kus on korraga mitu võõrast, on tõesti kõigile parim lahendus? Kes soovib veeta oma elusügise hooldekodus?

Otsustasin Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast välja astuda 2018. aasta suvel, kui tollane erakonna aseesimees Helmen Kütt tõstatas esmakordselt teema, et igale inimesele võiks olla määratud kõrges eas koht hooldekodus.

2019. aastal väitis sotsiaalminister Tanel Kiik, et on oluline toetada just nende teenuste arendamist, mis aitavad inimesel elada võimalikult kaua oma kodus ja olla iseseisev. Nüüd, kaks aastat hiljem aga on Vabariigi Valitsus otsustanud ette võtta Sotsiaalhoolekandeseaduse muudatuse eelnõu, mis ütleb väga selgelt, et toetab rahaliselt ainult väljaspool kodu pakutavat hoolekandeteenust – voodikohta üldhooldekodus. Kuhu on jäänud isikukeskne lähenemine ning varasemad lubadused teha kõik selleks, et iga inimene saaks elada võimalikult kaua oma koduses keskkonnas?

Lähedased valiku ees: hoolda ise või pane hooldekodusse

Ma näen, et Eesti vajab korralikku reformi kogu hoolekandeteenuse rahastusele ning tugiteenustele kättesaadavusele. Esmatähtis on mitte vaadata inimesi kui objekte. Alustada tuleks inimesekesksest ehk subjektiivsest analüüsist ning reformi läbi viies lähtuda nii inimeste tegelikest vajadustest kui ka rahalisest otstarbekusest.

Miks tihti tullakse appi alles siis, kui on käes kõige hullem olukord? Kõigepealt on vaja tegeleda terviseprobleemide ennetamisega, et vältida inimese väga halba olukorda sattumist, kus ta enam ise endaga toime ei tule. Praeguse eelnõu kohaselt surutakse tulevikus inimesele peale ühekülgne valik. Lähedased pannakse fakti ette, et hoolda oma pereliiget ise või pane ta hooldekodusse, kuid viimasel juhul võtab riik ära ka 90% tema pensionist.

Eelnõus oli 2019. aastal välja toodud, mis on hooldekodukohtade minimaalne ja maksimaalne maksumus sel ajal. Vaevalt küll hakkab riik maksma nende elamisväärsete, ent peaaegu 1400-eurose kuutasuga kohtade eest. Pigem antakse inimesele ikka kõige soodsam voodikoht. Kõige madalam hind aga tähendab kahjuks peaaegu alati seda, et hooldajad ei ole piisavalt tasustatud, on üle koormatud ning hooleteenuse kvaliteet kannatab tõsiselt. Mis veel rääkida inimesekesksest lähenemisest.

Õiguskantsler Ülle Madise toob oma 2017. aasta suvel saadetud märgikirjas Eesti sotsiaalpoliitika kujundajatele, omavalitsustele ja hooldekodudele välja, et hooldekodu jääb siiski ka tulevikus osale kaaskodanikest ainsaks sobivaks lahenduseks. „Sõltumata terviseseisust ja east on inimene alati austust väärt. Inimesi ei tohi panna olukorda, kus neile tundub, et nende väärikus kaob, neid koheldakse hooldusobjektide, mitte inimestena, kellel on tunded ja mõtted“, lisab õiguskantsler.

Paljud eakad eelistavad teenuseid saada kodus

Võimalus jääda oma koju, oma pere ja tuttava keskkonna keskele, samal ajal vähendades lähedaste hoolduskoormust, on lahendus, mis Eestis on juba olemas. Koduhoolduse teenus vajab arendamist, kuid sellegipoolest on see palju odavam ka riigile.

2017. aastal asutasin CareMate'i platvormi, mille kaudu pakuvad hoolesõbrana tegutsevad inimesed just sellist abi nagu eakad oma koju jäädes vajavad. Näiteks on võimalik kutsuda hoolesõber, kui on tarvis abi, et õigel ajal ravimeid võtta, süüa teha või kodu koristada. Hoolesõber saab aidata ka pesemisel, riietumisel või toitmisel. Olen palju suhelnud oma sotsiaalse ettevõtte klientidega, kelle seas esineb nii noori raske puudega inimesi kui ka perekondasid, kes on tellinud oma vanematele koju lisaabi. 98% CareMate hoolesõprade teenuse kasutajatest on jäänud oma kogemusega väga rahule.

Olen kuulnud arvukalt lugusid sellest, kuidas hooldekodusse minek on viimane asi, mida keegi teha soovib. See ei ole kodu, see on asutus võõraste inimestega, kes teiste võõraste inimeste ees surevad, ütlevad nad. Inimesed on nõus minema hooldekodusse ainult ühel põhjusel – sest nad ei soovi koormata oma lähedasi. Kas pole kurb?

Seetõttu ma palun südamest, et asjale vaadataks otsa, lähtudes eelkõige inimlikkusest ja empaatilisusest. Soovin, et vajalike teenuste valikut laiendataks üldhooldekodudelt ka kõigile teistele hoolekandeteenustele, mida üks inimene võib vajada. Lisaks koduhoolduse juures abikäte võimaldamisele peaks seda laiendama ka abivahenditele, milleks on lihtsad, aga hädavajalikud asjad – kummikindad ja mähkmed, tõstmisvöö ning rehabilitatsiooniteenused, mis aitavad inimestel peale õnnetusi ja raskeid haigusi kiiremini taastuda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee