Manona Paris | Et lõpuks oleks ainult armastus, tuleb traumadele anda võimalus paraneda

See on olnud eriline kevad, mil lume alt sulab välja rohkem, kui esipilgul näha tahamegi. Palju valu ja allasurutud mälestusi, mis nõuavad päevavalgele tulekut, et nendega saaks rahu. See ei ole ilus ega peagi olema. Ja kas seda kõike on vaja?

Lühidalt – on jah. Kui see ükskõiksuse ja möödavaatamise igikelts on kuritarvituslugudelt ära sulanud, saavad ohvrid viimaks hakata täiel rinnal hingama, teha oma mälestustega rahu ja paigutada nad oma hingesopis sinna, kus nad ei pääse enam haiget tegema.

Inimene tahab saada lõpetatuse tunnet, lausus gestaltpsühhoterapeut Kaire Talviste intervjuus Õhtulehele. Tõde teeb vabaks, sõnas ka psühhoterapeut Kait Sinisalu viimastel nädalatel lahtirullunud lugude taustal.

Kuid neid valusid tuleb avada väga ettevaatlikult. Ja neid ei saa alla suruda, sest nad on nagu mutimäng – vajutad ühest august maha, kolmest kerkivad üles. Allasurutud traumade tagajärjed võivad olla väga erinevad, alates nimetust ärevustundest, ohutajust, kuni väga ennasthävitava käitumiseni. Mitmed ohvrid on seda tunnistanud, et tänu üleelamistele on neil elus olnud raskusi lähedussuhete sõlmimisega ning nad on kippunud kuritarvitama erinevaid meeletuimestajaid, nagu alkohol või tubakas. Uimastitest rääkimata.

Ka mina ise olen üle elanud lapseea ründe ja sellest juba esimese #metoo ehk eestikeelse #minaka laine käigus rääkinud. Minul nii halvasti ei läinud, kuigi mingi nimetu ärevus on mullegi tuttav, pluss teatud olukorrad löövad adrenaliini lakke.