Eesti uudised

Kui sul on lugu, mida tahad rääkida, kirjuta minaka@ohtuleht.ee

TÄISMAHUS! Indrek Kaingu poisipõlve ahistuslugu paneb nõudma: lapsed vajavad paremat kaitset. Kohe! 

Manona Paris, 24. märts 2021 19:15
KollaaźFoto: Erakogu/Tiina Kõrtsini
Indrek Kaing on Eesti avalikkuse ees tuntud inimene. Äriarendusjuht, mitme heategeva projekti eestvedaja, armastab kirjutada kulinaariast. Pälvinud Rootsis äriauhinna: aasta innovaator. Nelja lapse, kahe tütre ja kahe poja isa. Abikaasa. Täiesti traditsioonilises perekonnas 41aastane mees, nagu ta ise poolirooniliselt nimetab. SEDA lugu teab vaid tema abikaasa Saale. Seni.

Mõned lood on väga valusad, aga tahavad siiski tulla päevavalgele, sest haavad tahavad paraneda. See siin on üks valus meenutus, mille vallandas 14aastasega justkui võrdse seksuaalsuhte kaitsjate irve meedias. Et inimesed saaksid tulevikus olla targemad. 

Nüüd, mil laste seksuaalne kuritarvitamine on nii tugevasti uudistes, tuletas ajalugu end meelde. Nagu mülkakoll. Ja Indrek otsustas: aitab. Ta toob selle loo välja, et tuleks lõpp. Et varjud kuhtuksid. 

„Ma ei tea, kas mu treener veel elus on või kus ta on ja ma ei tahagi sellest teada. Arvan, et kui ta seda loeb, leiab ta end ise,“ lausub ta. „Selle loo avalikustamine siin peab olema minu jaoks ka selle loo lõpp. Ma ei soovi pärast selle loo ilmumist anda sel teemal rohkem kommentaare ja palun seda austada.”

Mis siis juhtus? Edasine on kirja pandud Indreku enda sõnadega, ühe ööga. 

Mis juhtus? 1011aastase Indreku lugu

Samal teemal

Väiksest peale astmaatik julges viimaks minna rattatrenni. Selgus, et teatud mõõdukusega treenides ei jäägi hing kinni ja on tore liikuda.  

Mingil hetkel märkasin, et treener hakkas mulle rohkem tähelepanu osutama. Rääkima mulle sõidutehnikast ja nüanssidest, millele peaksin rõhku panema. See oli eriline tähelepanu, mis andis tunde, et äkki on minus avastatud talent? Teadsin küll, et suur osa grupist on minust palju kiirem… Aga äkki oli minus potentsiaal saada neist kiiremaks ja seda ongi treener märganud?

Rattatrenn oli ka esimene koht haridussüsteemis, kus ma peale trenni duši alla läksin. Koolis olnuks see mõeldamatu, sest seal valitses õhus tollal väga levinud kiusuhirm, et sind duširuumi luku taha pannakse või su asjad üldse ära viiakse.  Trenni duširuumis ei olnud sellist pelgu. Ja üsna tihti oli seal ka treener.  On ju täiskasvanu juuresolek samuti turvamärgiks.  

Me peame rääkima sinu… arengust

Treeneri kabinet oli töökoja kõrval. Mingil hetkel hakkas ta mind sinna kutsuma, et arengust rääkida. Tema omal toolil, mina teisel pool lauda. 

Ja siis võttis kogu asi uue pöörde. 

Ta kutsus mu enda juurde, teisele poole lauda ja käskis püksid alla lasta. Kui ta mu suguelundeid katsus, rääkis ise edasi, et see on tüdrukute jaoks oluline.  Kui ma ikka tahan olla valmis tüdrukutele muljet avaldama, siis peaks eesnahk kindlasti üle riista pea tulema, ise selle kallal hirmsasti pusides. Mõned minutid hiljem soovitas ta iga päev kodus sellega tegeleda, et küll me koos selle mure ära lahendame.  

See kogemus oli minu jaoks niivõrd segane ja ebamugav, et ma ei suutnud mitu päeva kuni järgmise trennini millestki muust mõelda. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ma usaldasin oma treenerit, kes tahtis minust tugevat spordipoissi teha. Ja oh taevas, ma ju tahtsin ka tüdrukutele muljet avaldada, ise veel teadmata, mida see kõik tegelikult tähendab, ja ka seda, et 10-aastasel lapsel ei tohiks üldse seksuaalsete suhetega mingi pistmist olla.

Rüve rituaal

Trenni lõppedes kutsus ta taas mu mõneks minutiks enda juurde, enne kui pesema lubas. Neid juhtumisi oli kümneid. Kui olime kuskil väljas sõitmas, ja mu rattaga midagi juhtus, pani ta selle taha autokuuti ja minu istuma ette, enda kõrvale. Ka nende sõitude ajal oli mul käsk püksid alla lasta, et ta saaks aidata eelkirjeldatud eesmärki saavutada. 

Püüdsin need minutid kuidagi vaikides lihtsalt ära kannatada, sest sellele eelnev ja järgnev aeg oli väga tore ja huvitav. Ta oli tark ja osava jutuga mees.

Kui mu keha polnud seni veel sellele tegevusele reageerinud, siis mingist korrast alates tekkis selle mudimise peale erektsioon, mis talle väga meeldis ja mind tohutult ehmatas. See kõik tundus täiesti absurdne. Tema tegevus oli juba väga valus, aga kuna ta kinnitas, et see on hoopis mulle hea ja vajalik, siis usaldasin teda. Ehk nii siis mehi kasvatataksegi? Sedaviisi jätkus tema tegevus veel palju nädalaid.

Taas spordibaasis treenides jätkus kõik vanaviisi. Ühel korral aga avanes ootamatult kabinetiuks ja keegi nägi – vähemalt osaliselt, mis toimub. Duširuumi jõudes sain üsna kiiresti teada, et infovahetus oli juba toimunud. Naerdi, ent otseselt midagi näkku ei öeldud. Kostus vaid imelikke vihjeid seksuaalsete suhete osas, mida ma aga ei suutnud või tahtnud kuulda. Või mäletada. Teadsin vaid üht – minema siit! 

Ent natukese aja pärast „vahelejäämine“ kordus. Siis sain duširuumis juba aru, et ma polnud esimene ega viimane, kellega neid asju tehakse. See aga tekitas nii mitmekihilise segaduse, et ma ei osanud enam midagi endaga peale hakata. Tundsin, et mu usalduse võitnud treener on mulle valetanud, et mind on teiste ees rüvetatud. Et seda on tõenäoliselt veel teistegagi tehtud ja et need suured, kellega ilmselt enam ei tehta, nüüd naeravad nooremate üle, kellega tehakse. Süsteemne katastroof. 

Läksin värisedes koju, ilma treenerile head aega ütlemata, sest ma ei suutnud enam kellelegi silma vaadata. 

Teadsin vaid, et ei astu iial enam oma jalaga üle selle spordibaasi läve. 

Millalgi palju hiljem taipasin, et tema viimased kokkupuuted minuga kandsid ilmselt eesmärki, et „lõpetaksin“ tema kätte. Et seda aga ei juhtunud, tekitas temas tõredust, mis ajas mind veelgi rohkem segadusse. Püüdsin taluda ja teha kõike õigesti, aga ikka ei olnud hästi.

See kõik jättis mulle mulje ja arusaamise, et see ongi spordimaailma naturaalne osa. Kui see minule ei sobi, siis ei peaks ma ilmselt spordiga tegelema. 

Jõuga unustamine

Järgmised kolm nädalat elasin paanilise hirmu all, et mis siis, kui treener helistab ja hakkab mind taga otsima, et miks ma trennis pole. Õnneks ei hakanud. Täna, tagantjärele mõeldes, saan ka aru, miks. 

Nädalatega vaikselt rahunesin ja hakkasin seda kõike jõuga „unustama", sest kuidagi tuli edasi elada. Reaalsuses jäi see kõik kummitama koos lakkamatute küsimustega miks, miks, miks...

Miks ma sellest kellelegi ei rääkinud?

Jah, ma pole sellest pikalt kestnud saagast mitte kellelegi rääkinud. 

Mu vanemad armastasid mind väga ning küsimus pole üldse neis. Kas saate aru, et mul läks umbes 32 aastat aega, et sellesse punkti jõuda, kus julgen ja oskan sellest rääkida?

Ma küsin vastu ‒ miks ei olnud keegi varem mulle sellistest asjadest rääkinud ja öelnud, kellega peaksin sellise juhtumi puhul üldse rääkima? 

Mu ema töö lõppes alles 21‒22 õhtul ja ma teadsin, kui väsinud on ta omast päevast. Ma ei tihanud veel muresid juurde tekitada. Isa töötas rahvusvahelistel liinidel bussijuhina ning kuni pere juurest ärakolimiseni oli teda samuti vähe orbiidil. Koolis polnud absoluutselt kedagi, kellele oleksin osanud isegi mõelda, et sellest rääkida võiksin. Ma ei osanud seda ka iseenda jaoks lahti mõtestada, et kuidas ma toimunut üleüldse sõnadesse paneks.

Maetud mälestus

Olen mäletanud vaid pealmist kihti, et midagi toimus. Kuni selle loo kirjutamiseni teadis sellest vaid mu abikaasa. Kuni meedias hakkasid ilmuma lood väärkoheldud lastest ja mäluankrud hakkasid mu ajus järjest infot vabastama. Detailid meenusid üksteise järel. 

Ja siis jõudsid meediasse pildid, kus 14aastasega seksuaalsuhte üle irvitatakse ja tekstid, kus leiti ‒ nagunii ise tahtis.  See vallandas mu peas mälestuse samast irvest, mis oli suurte poiste näol seal duširuumis, kui nad said teada, millega treener minuga oma kabinetis tegeleb. See oli suurima häbistatuse ja rüvetatuse tunne. Minus käis klikk. Otsustasin selle loo siia kirja panna nüüd, pea 32 aastat hiljem, et anda mõista: me ei räägi siin üksnes tüdrukute väärkohtlemisest, vaid alaealistega sooritavatest seksuaalkuritegudest üldse. 

Mul on täna kodus neli last. Kaks tütart, kaks poega. Poisid on juhtunu-aegse minuga umbes samas eas. Ja siis loen ma uudistest, et Soomes läbiviidud uuringust selgus, et umbes 26% lastest on spordisüsteemis väärkoheldud ning pole põhjust arvata, et Eestis oleks see protsent väiksem. 

Kas te saate aru, et matemaatiliselt tähendab see seda, et üks minu lastest on suure tõenäosusega järgmine seksuaalkuriteo ohver?

Tundlik ülekohtu puhul

Olen ülekohtu puhul äärmiselt tundlik, see on ka selle loo avalikustamise põhjus. 

Olen ülekohtu tõttu teinud elus väga suuri otsuseid ja loobunud oma loomingust baasväärtustele kindlaks jäämise tõttu. Olen usaldanud ja kaotanud sisuliselt kõik, mida olin elu jooksul ehitanud ja kogunud.

Olen varem end üsna jõuliselt hävitanud alkoholi ja sigarettidega. Umbes viis aastat tagasi tegin kõikide mürkidega lõpu ja elan nüüd ilusat puhta inimese elu.

See, kes ma täna olen, on suuresti tänu inimestele, keda saatus on mu teele toonud ning kes on minus väärtust näinud ja otsustanud aidata mul edasi liikuda.  Usun „headuseringi", mis on ka minu projektinimi heategevusfondis, mille juhatusse kuulun. Ka minu tänane töökohavalik pole juhuslik, sest meie missioon on aidata ettevõtteid, kes omakorda aitavad inimeste elu maailmas paremaks muuta. 

Me peame midagi muutma

Teema on Eestis tõusetunud ning olen liitnud jõud valdkonna ekspertidega, et ühiselt panustada vastava seadusloome kohendamisse. See pole üksnes seksuaalse enesemääratlemise ea ehk 14aastase versus 16aastase küsimus, vaid laiem teema. Olen sügavalt pettunud selles, mis toimus minuga, aga seda enam olen otsustanud võidelda selle nimel, et seda teistega ei juhtuks. On aeg muuta kogu meie ühiskonna lähenemist: harida lapsi, seada reegleid ja nõuded lastega tegelejatele ka väljaspool seadusepügalaid, juurutada suhtumist, et täiskasvanu on alati vastutav, hakata õiguskaitses lähtuma eeldusest, et täiskasvanul on a priori võimupositsioon jne. Mina ei saa oma taagast enne rahu ega vabaks, kui need asjad pole Eestis korda tehtud. 

Ma palun kõikidel, kes on taolisi asju läbi elanud, tulla välja ja rääkida. Kui mitte avalikult, siis anonüümselt ja turvalistes kanalites. See saab sind vabastada. Sul on tarvis teada, et sina ei olnud süüdi ja ka seda, et saaksid selle endast välja, kui keegi sind mõistaks ja toetaks. 

Kui sa näed ja märkad, et kellegagi midagi taolist võiks toimuda, räägi sellest, ära hoia seda teadmist endale. Sa ei ole pealekaebaja, vaid võid päästa mõne inimese täisväärtusliku elu. 

Lapsed peavad teadma, mida võib ja mida mitte

Ma palun võtta laua taha ka haridusministeerium ning kanda nii lasteaia kui ka kooli igasse astmesse kohustusliku osana informatsioon seksuaalkasvatuse ja väärkohtlemise kohta, et lapsed oleksid alati teadlikud, mida võib ja mida mitte, ning mida peab tegema, kui midagi on juba toimunud. 

Ainult nii on võimalik tagada meie laste turvalisus. 

Neile, kes kõhklevad, et kas neid seadusi peaks ikka muutma või juba lasteaias neist asjust rääkima, esitan ma ühe lihtsa kontrollküsimuse ‒ kas sa oleksid nõus, et täiskasvanud mees sinu lapsega ülalkirjeldatud asju teeks, vahekorrast rääkimata? 

Mõtle sellele.

Psühhoterapeut Kait Sinisalu: See on üks väga valus pihtimus.

Pean aga kurvastusega ütlema, et sellised on väga paljude Eestimaal elavate laste kogemused. Seksuaalne väärkohtlemine võib leida aset peredes, suguvõsades, täisealiste tuttavate, lastelaagrite kasvatajate ja spordiklubide treenerite, aga ka võhivõõraste poolt. Ühesõnaga, kõikjal, kus liiguvad lapsed.  

Praegu on algatatud liikumised #14poleokei ja #minaka14, mille kaudu on võimalik jagada oma seksuaalse väärkohtlemise kogemusi, mis juhtusid inimestega, kui nad oli alaealised. Oluline on teada, et seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langevad nii tüdrukud kui poisid.  Meil ei ole muud, kui rääkida ja rääkida neid lugusid, sest see on tõenäoliselt ainus moodus, kus saab loota, et selle teema tõsidus ka otsustajateni jõuab. Me räägime päris inimestest, nende päris eludest, mis on rikutud, ja nende laastatud psüühikast. 

Jah, me võime toimida siin elus päris edukalt ja need valusad mälestused matta. Meil võib olla lausa traumaatiline amneesia, aga võime olla need mälestused ka enda sisse seitsme luku ja riivi taha turvaliselt ära pakkinud. Ometi võivad mingid päästikud vallandada need mälestused jõuga, nagu oleks vesi tammi maha murdnud. Selline olukord nõuab tavaliselt professionaalse traumaterapeudi abi.

Mu suur tänu kuulub siinkohal Indrekule ja loodan väga, et selline pihtimus ei jää ainsaks omataoliseks, sest tõde teeb vabaks.

Kui sul on lugu, mida tahad rääkida, kirjuta minaka@ohtuleht.ee.

Abi leiad siit:

112 ‒ otsene hädaolukord

1247 ‒ psühholoogiline esmaabi kriisiinfotelefonil 

116 006, välismaalt +372 614 7393 ‒ ohvriabi kriisitelefon, mis pakub ööpäev läbi kriisinõustamist. 

116 111 ‒ sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefon 

116 123 ‒ hingehoiutelefoni telefoninõustamine, avatud ööpäev läbi, vaata lisaks: https://hingehoid.ee/ 

678 7422 ‒ vaimse tervise nõustamistelefon  (E‒R 9‒10)

Kasulikud veebiaadressid:

https://www.palunabi.ee/ ‒ ohvriabi veebileht, kus võimalik saada chat'is nõustamist

https://seksuaaltervis.ee/info/14poleokei ‒ Eesti seksuaaltervise liidu infoleht eestkätt noortele

www.lasteabi.ee ‒ lasteabi veebileht, kus võimalik saada chat'is nõu

https://eadse.ee/vihjeliin/ ‒ abiks spordivaldkonnaga seotud teemade puhul 

Tugigrupp täiskasvanutele, keda on lapsena väärkoheldud: 

MTÜ Eesti SV tugigrupid. E-post: tugigrupp555@gmail.com

tugigrupp@sotsiaalkindlustusamet.ee

Kriisiabikeskused

Juba 5 aastat on Eestis tegutsenud SAKid ehk seksuaalvägivalla kriisiabikeskused.

Kui seksuaalvägivalla juhtumist on möödas vähem kui 7‒8 ööpäeva, soovitame pöörduda alati lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse või helistada ohvriabi kriisitelefonile 116 006 abi ja nõu küsimiseks.

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused ehk SAKid asuvad neljas Eesti piirkonnas, suuremate haiglate juures:

  • Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus, Sõle 23, Tallinn.
  • Ida-Viru Keskhaiglas, Ilmajaama 12, Kohtla-Järve.
  • Pärnu Haiglas, Ristiku 1, Pärnu.
  • Tartu Ülikooli Kliinikumis, Puusepa 8, Tartu.

Keskused on alati avatud ning abi on tasuta. Pöörduda võivad kõik inimesed olenemata soost või vanusest

Lugu ilmus algselt 21. 03.2021 kl. 19.15

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee