Rainer Vakra, keskkonnaspetsialist 18. märts 2021 17:55
Lõpuks ometi on ajakirjanduslik eksperiment pannud inimesed kirglikult kaasa mõtlema mulle nii südamelähedasest prügi liigiti kogumisest. Teeb lausa head meelt, et ka teised peale minu muretsevad pestud ketšupipudelite saatuse üle. Minu sisemine erutus ja soov otsustajatele aru pähe panna on juba säärasel tasemel, et näen pakendite liigiti kogumise erinevaid variante ja võimalusi isegi unes.

Raha prügikastis

Üks on selge – me viskame lihtsalt ja järjekindlalt oma raha prügikasti. Viimane riigi poolt tellitud sortimisuuring näitas selgelt, et keskmiselt sisaldab eestlaste segaolmeprügi klaaspakendit 6,4 protsenti, metallpakendit 1,8 protsenti ning paberit, pappi 17 protsenti. Teadupärast aga metall ja klaas kaaluvad palju ja omavad rahalist väärtust. Ka puhas paber ja papp on võimalik suure kogusena raha eest maha müüa. Kõige lihtsam ja kasumlikum ongi inimestel alustada just klaasi, metalli ja puhta papi kogumisest ning sortimisest. Klaasitraditsioon ja klaastaara ringlusesse laskmine on vanemale põlvkonnale tuttav teema juba nõukogude ajast. Võtkem siis alustuseks vähemalt klaas ja metall oma prügikastist välja – nendest tehakse päriselt ka asju ja need leiavad kindlasti uuesti kasutust.

Mitmed välismaal läbiviidud uuringud kinnitavad, et inimesi motiveerib pakendeid ning eelkõige klaasi ja metalli liigiti koguma just rahaline võit. Näiteks jõuti selle tulemusi ühes Poola uuringus, kus 70 protsenti uuringus osalejatest valis jäätmekäitluslahenduse lähtuvalt just soodsaimast hinnast ja rahalisest kasust. Ka meie hulgas on neid, kes juba täna näevad vaeva ja viivad näiteks oma majapidamise metallpakendid vanametalli kokkuostu.

Kui ma paar aastat tagasi viisin Nõmmel läbi uuringu, siis selgus mulle endalegi üllatuseks, et iga üheteistkümnes elanik kogus kokku kõik metallist konservikarbid (näiteks koeratoidu omad) ja metallpurgid ning viis need vanametalli kokkuostu. Arvan, et selle Nõmme numbrilise näidu võib suures plaanis laiendada kogu Eesti peale. Aga miks mitte ei võiks nii käituda iga teine, miks teeb seda vaid iga üheteistkümnes inimene?

Üleöö tõepoolest pururikkaks plekkpurkide kogumisega ei saa, aga elukeskkonda paremaks muuta ja samas ka koroonaaegset vaikelu kodus põnevamaks muuta saab nende sortimisega küll. Kas me oleme tõesti nii rikkad, et raha prügikasti visata? Kahjuks vastab siinkohal suurem osa inimesi, et esiteks pole metallpakendite kogumiseks koduses majapidamises ruumi, teiseks saab nende eest ikkagi liiga vähe raha ja kolmandaks – ma lihtsalt ei viitsi.

Pandipakend on võlusõna

Tegelikult on ju lahendus lihtne ja võlusõnaks siinkohal pandipakend. Tuleb rohkem rahaliselt motiveerida pakendjäätmete (metall, klaaspakend) liigiti kogujaid ehk üheks oluliseks lahenduseks peab olema jõuline pandipakendisüsteemi laiendamine. Miks? Rohkem kui 90 protsenti pandipakendist jõuab ringlusesse tagasi. Fakt on, et eelmisel aastal koguti kokku ja suunati taaskasutusse kümnest Eestis müüdud pandipakendist enam kui üheksa, mis näitab pandipakendisüsteemi vaieldamatult positiivset mõju keskkonnale. Pandiettevõtjatelt eelmisel aastal turule pandud tagatisrahaga joogipakendite ringlussevõtu määrad täitis Eesti Pandipakend järgmises mahus: plastpakendid 90 protsenti, metallpakendid 95 protsenti, klaaspakend 86 protsenti.

Viimane aeg on innovaatilisel Eestil jõuda selleni, et taaraautomaadid, millega jaemüüja võtab tarbijatelt tagasi pandiga pakendeid, võtaksid vastu ka puhtaks pestud konservikarpe, kurgi- ja supipurke, veinipudeleid, aga miks mitte ka muid plastist ja klaasist pakendeid. Isegi ketšupi-, šampooni-, rohu- ja vitamiinipurke võiks saada samasse taaraautomaati ära anda. Ühesõnaga tuleks kõik taolised laialdaselt käibel olevad pakendid liita pandipakendisüsteemi. Tõsi, toode muutub tarbija jaoks seeläbi küll kümme senti kallimaks, aga tubli liigiti koguja saab selle hiljem automaadist tagasi. Kuid mis kõige olulisem – keskkond saab puhtamaks ja hoitumaks. Kunagi toodi põhjenduseks, et seda kõike ei ole võimalik teha, sest automaadid ei ole võimelised erineva kujuga pudeleid ja pakendeid vastu võtma. Tänaseks on see takistus ju ometigi ületatud või vähemalt ületatav? Taaraautomaatide tarkvarasüsteem peaks aastal 2021 olema ometi arendatud sedavõrd, et suudab iga kujuga plast-, plekk- või klaastaarat vastu võtta!

Leian, et ringlusesse võetavate pakendjäätmete protsenti tuleb kindlasti tõsta ja pandipakendisüsteemi tervikuna muuta. Klaasi, metalli ja pappi ei maksa prügikasti visata, vaid see tuleb rahaks teha. Ainult nii saavad unenäod reaalsuseks.