Järgnes aga mõõtmatult suuremgi Porto Franco skandaal, mille üheks võtmetegelaseks on Keskerakonna toonane peasekretär Mihhail Korb, ja taas oli erakonna juht Jüri Ratas sunnitud avalikkust veenma, et erakond on kõige kiuste korruptiivsele minevikule tõepoolest selga pööramas.

Võiks arvata, et sellest kõigest piisanuks, et erakonna iga väikseimgi mutter end üleöö korralikuks ehmataks, ent paraku räägivad Õhtulehe valduses olevad Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse sõidupäeviku sissekanded teist keelt – veel tänavugi veebruaris jätkus tava kasutada linnale kuuluvat mikrobussi Keskerakonna kampaaniatelgi transpordiks. Olgugi et rahaliselt säästis Keskerakond sellega ehk mõnisada eurot, on ilmne, et ühelgi teisel erakonnal ei saa olla sedagi ja kõiki teisi sarnaseid eeliseid – linnavara on selgelt kasutatud Tallinnas ainuvõimu nautiva Keskerakonna huvides.

Toimunut asuti klaarima aga alles pärast seda, kui ajakirjandus oli juba haisu ninna saanud. Raske on aga uskuda, et sellega mõisteti vääriti käitumise kogu ulatust, kui linnaosavalitsuses on jõutud järeldusele, et kahju peab oma töötasust korvama telki transportinud parteitu nõunik, mitte aga näiteks kampaaniaürituste ajal koos kaasvõitlejatega telgis toimetanud Põhja-Tallinna linnaosavanem Peeter Järvelaid. Ja kas kahju ongi üldse vaid rahaline?

Paraku võivad esimees Jüri Ratas ja linnapea Mihhail Kõlvart lõpmatuseni korrata, et Keskerakond ja korruptsioon ei tohi ühte lausesse mahtuda, kuid midagi ei muutu senikaua, kuniks erakonnas juurdunud korruptiivse tegevuse eest ei võta vastutust tegelikult ja sisuliselt vastutajad, vaid silmapetteks veerevad üksnes vähemtähtsad pead. Korruptsioon ja varastamine saavad Keskerakonnas jätkuda vaid seetõttu, et Ratas ja Kõlvart lasevad sel jätkuda.