Elu

Lya Laats: viimasel ajal naeran iseenda üle 

Andrus Esko , 17. veebruar 2001, 00:00
ASTUS LAVALT MAHA TERVISE PÄRAST: “Ma olen alati mõelnud, et näitleja peab laval olema professionaalne ja perfektne. Ma ei taha näha laval näitlejat, kes veab jalga järel. No ühes rollis võib ju selle ära kasutada, aga ei saa ju minna osast osasse oma puudusi näitama.”  Andrus Esko
Lya Laats tahtis saada voorimeheks või arstiks, aga läbinägelikud lükkasid-tõmbasid ta hoopis teatrilavale. Täna, 14 aastat pärast lavalt mahaastumist korraldab näitlejatar oma juubeli auks kodus lahtiste uste päevad.

“Me oleme Tallinnast, me maksame!” kilkas Lya Laats teadagi millises filmis, tegelikult ta Tallinnast pärit ongi. Viimased aastad elab tagasitõmbunult isakodus Tartu külje all. Kui mõtleb abikaasaga linna turule minna, pabistab ja vihastab terve öö ette.

Lapsena oli tulevasel Stalini preemia ja Meie Matsi laureaadil kolm unistust. Kuidas saada voorimeheks, et võiks kõik aeg hobustega sõita? Kuidas saada arstiks, et olla arstirohulõhnade keskel ja aidata inimesi? Millal jõuab lõpuks kätte aeg, et saaks kanda kõrge kontsaga kingi?

Hobused ja arstirohulõhnad jäid kõrvale, unistus kõrgetest kontsadest läks ainukesena täide.

Ema piinas viiuliga

Oleks ema teha olnud, oleks meil praegu oma Vanessa Mae, kes istuks teise südamestimulaatoriga pensionil ja peaks kahte koera.

“Ema pani mind viiulit õppima. Aga mul ei olnud tahtmist ega ka annet. Kui palju negatiivseid mälestusi mul sellega on! Pidin harjutama, harjutama, harjutama, ning vanaema seisis ukse taga ja kuulas, kas ma ikka mängin. Ma lausa ootasin viiuliõpetaja surma. Lõpuks ema loobus - kui kaua sa ikka last piinad.”

Piinatav tundis end vahel väga üksildasena.

“Alati kui kellelgi külas käisime ja kui pärast koju tulime, kurvastasin: mis neil viga, saavad omavahel veel mängida, aga minul venda või õde pole. Mõtlesin: kui suureks kasvan, peab mul lapsi olema viis tükki. Aga on kolm.”

Ühega neist sai Lya Laats tunda suurt südamevalu.

“Teine poeg sündis reesuspositiivsena. Öeldi: on väga väike lootus, et ta elama jääb. Tema jäeti haiglasse, mind saadeti koju. Tal tuli kõik veri välja vahetada, sellega oli tohutu probleem, doktor ajas verd taga oma vabast ajast. Ükspäev lähen haiglasse, öeldakse: lõpuks tuli pööre, laps on korras! See oli... Teate, seda ei saa sõnades väljendada.”

Doktor Veisseriku peale mõtleb Lya Laats imetluse ja tänuga siiamaani.

1/6 planeedi parim estraadinäitleja

Kõigepealt

Draamateatri

õppestuudio, siis Estonia ja Endla. Enne ja pärast

Vanemuist

pühendus Lya Laats filharmoonias estraadile, lastes end vahepeal Sulev Nõmmikul Estonia operettidesse meelitada.

“Minu lemmikrollid olid Steini “Ookeani” Anja, “Kuningas Oidipuse” Iokaste ja Iosseliani “Kuni käru pole kummuli” Vanaeit. Vanaeit oli niisugune, nagu ma olen praegu.”

Gruusia vanaeite Vanemuises näinud grusiinid keeldusid uskumast, et Laats pole nende hõimlane. Veel raskemalt võtsid nad teadmiseks, et näitlejatar polnud elu seeski Gruusias käinud.

1958 korraldati Moskvas estraadinäitlejate üleliiduline konkurss. Laats mängis pooletunnises abielulahutust käsitlevas estraadistseenis naispeaosa, pluss tolle kaht sõbrannat ja kojanaist. Tekst oli laenatud kuulsalt näitlejapaarilt, kes oli Moskva estraaditeatris sellega juba poolt Moskvat naerutanud.

“Meie tegime muidugi eesti keeles. Teadustaja teadustas, lava taha hakkas kostma toolide kolin. Publikumile ei pakkunud tuttav lugu mingit huvi. Võite ette kujutada, mis tunne on teispool eesriiet, kui rahvas hakkab saalist välja marssima...

Žürii esimees ütles: kes läheb, enam tagasi ei saa. Selle peale hakkasid nad veel suurema nurinaga kohtadele tagasi liikuma. Läksin hirmsasti närvi, jalg võbises kõp-kõp-kõp. Sisendasin: ei jää muud üle, pean ennast ei tea mismoodi kokku võtma.

Eks siis võtsingi. Mängin, tasapisi hakkavad vahele lõikama vaheaplausid. Mida edasi, seda valjemad ja pikemad. Kui lõpetasime, käis selline braavotamine, mida enam kunagi pole kuulnud. Selle peale jäin eesriide vahele nii kinni, et ei saanud edasi ega tagasi. Meeletu menu! Vaheajal tuldi puhvetis juurde ja pakuti šokolaadikomme ja frukte ja mis seal kõik oli.”

Oligi laureaat valmis.

Suurim honorar 16 666 rubla

Näljas pole Lya Laats kunagi olnud. “Olen leplik inimene, elan võimaluste piires. Kui raha on, siis on. Kui pole, saab ka väiksemaga läbi. Raha hoida ma küll ei oska.”

Rikkuse mõttes saabus elu haripunkt filmis “Elu tsitadellis” mängimise eest antud Stalini preemiaga (mis aegade muutudes nimetati takkajärele N. Liidu riiklikuks).

“Viiskümmend tuhat rubla jagati kolme peale, Hugo Laur, Lembit Rajala ja mina. Sel ajal, neljakümne kaheksandal, oli see suur raha. Väga suur raha! Ootasin juba oma esimest last, esimene ost preemia eest oli talle vanker. Seda raha jätkus tükiks ajaks, veel aastateks.

Oleks autot tahtnud, oleksin saanud ka selle, aga minu esimene mees ei olnud autost huvitatud. Ma ise kah ei olnud. Otsustasime elada vabamalt, et ei pruugiks mõelda, kui palju me seda või teist ostame.”

Mõnele vabadusele tõmbas preemiaga kaasas käinud medal aga kriipsu peale.

“Esineme Estonia kontserdisaalis, Hugo Lauril Stalin rinnas, aga mul ei ole. Ei ole sellepärast, et andsin selle poegadele mängida ega leidnud enam laste asjade hulgast üles. Juba hakkas tõusma pahandus, aga siis kruviti Lauril medal rinnast ja riputati mulle külge. Pärast seda otsisin ma enda oma üles ja enam laste kätte ei andnud. Ja tagusin endale pähe, et kui on vägev ja vänge esinemiskoht, siis olgu ikka kaasas.”

Au ja aumärkide nimel pole Lya Laats ennast vaevanud: “See ei ole kunagi minu eesmärk olnud. Mis olen teinud, olen teinud selleks, et endale tõestada ja teistele näidata, et ma seda suudan.”

Ei löönud risti ette isegi Vana Hirmsa ees

Emotsionaalne naisterahvas. Kui naerab, siis nii, et maja väriseb. Kui nutab, on tulemus sama.

“Üldiselt näen igal pool ja igas asjas naljakat. Viimasel ajal naeran juba iseenda üle. Hakkasin tuttavatele jõulukaarte saatma, kaardid, ümbrikud ja margid kõik täpselt välja rehkendatud. Kirjutan ümbrikule: lugupeetud proua see ja see, lugupeetud proua too ja too. Saan valmis, keeran ümbrikud ümber ja hakkan pöördele kirjutama saatja aadressi: lugupeetud proua see ja see... Kui avastasin, muidugi vihastasin enda peale, aga pärast naera või puruks.”

Jõuluõhtul, kui kaardid sellel ja tollel juba käes, polnud enda tervis ja meeleolu kiita. Abikaasa sööb, Lya nutab: “Need jõulud on minu viimased...”

“Selle peale teatas mees mulle väga tuima häälega: siis katsu neid viimaseid pühitseda nii palju, kui on vähegi võimalik. Ma mõtlesin, paneks talle taldrikuga, aga varsti ajas naerma.”

Vihastama on perfektsust püüdlev Lya Laats olnud alati käbe. Vanemuises proov, kolleegid ei võta asja tõsiselt, koovad sokke ja kampsuneid.

“Ma ütlesin lavastajale: seltsimees Epp Kaidu, ma ei saa täna proovi teha, mul ei ole kudumist kaasas. Ja tormasin uksest välja.”

Või siis skandaalike peanäitejuhiga. Käib Kaidu proov, Kaarel Ird, kes on seda inspekteerima tulnud, hakkab teksti ette ütlema.

“Hõikus vahele, nagu tal see kombeks oli. Asi käis mitu korda. Ma ei pidanud vastu, ütlesin: seltsimees Ird, palun minge perssesse. Kus siis lõi vaikseks. Terve massistseen seisis laval kui haud. Mõtlesin, saab näha, mis nüüd küll juhtuma hakkab, aga Ird keeras kolinal ümber ja läks uksest välja. Kaidu käratas mulle: seltsimees Laats, kui te veel edasi huligaanitsete, siis...”

Järgmisel päeval ei teinud Ird alluvat nähes teist nägugi. Selles mõttes nagu hingesugulaste kohtumine - “Mul endal läheb kah viha väga ruttu üle.”

Kolm korda võõraste meeste kaenlas

Kord läks Lya Laats õhtul Vanemuise etenduselt koju.

“Üle tee majade vahelt ilmus mees, haaras mind kinni ja hakkas kaasa rebima. Tuhat mõtet käis peas: mis nüüd küll teha, mis nüüd küll saab? Karjuma hakata polnud mõtet, keegi poleks nagunii appi tulnud.

Veab mind edasi. Oleme just meie paraadnast möödumas, kui uks läheb lahti ja trepile ilmub kõrvalkorteri mees, kes on tulnud oma külalisi saatma. Mis siin toimub? Võõras lasi mind lahti, pani jooksu, olingi pääsenud. Kas polnud õnn? See oli suur õnn.”

Sõja ajal tuli liuväljalt, uisud õlal. Korraga Saksa sõdurisaabaste klobin.

“Sõdur krahmas must selja tagant kinni, hakkas ühest väravast sisse tirima. Hirm nii suur, et suust ei tule piuksugi. Korraga kuulsin jooksumüdinat, sõdureid tuli veel! Aga... nood olid kõike näinud ja tõttasid mind hoopis päästma. Virutasid ründajale, minu ees palusid vabandust. See pääsemine oli kah õnn.”

50ndate lõpus hakkas Priit Põldroos lavastama “Kolme-

krossiooperit”. Väitsamees Olev Eskola, Polly Lya Laats. Pärast hilist proovi sõidutas filharmoonia buss osalised koju.

“Lasin ennast Tartu maantee otsas maha panna. Kunderi ja Laulupeo nurgal näen passimas puhvaikas kogu. Kas suudan joosta üle tänava? Ei suutnud. See nagu rakett mul järel, pigistab kõri, nii et silmad tahavad pealuust välja kukkuda.

Korraga laseb lahti - oi vabandage! Jälle pääsesin. Seekord ei olnud küll õnn, vaid lihtsalt eksitus.”

Eksitus mis mõttes?

“Selles mõttes, et ta ootas seal oma truudusetut naist ja ajas mind temaga kogemata segi.”

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee