Galeriid

Kas sa oled mu kassi näinud? ehk Kuidas Endla teatris otsiti Wanapaganale tütart 

Katrin Helend-Aaviku, 19. veebruar 2021 13:59
KUS MU KASS ON?: Endla teatri suvelavastus "Põrgupõhja uus wanapagan" esinejate valimine. Näitleja Sten Karpov mängib Wanapagana tütre Riia rollile pürgiva Anna-Liisaga läbi kassi kadumise stseeni.Foto: Stanislav Moškov
„Kass, kass!“ hüüab kleenuke tüdruk proovisaalis heleda häälega. „Mis selle kassiga on?“ uurib „vanapagan“. „Ära jooksis!“ „Kuhu?“ „Ma ei tea!“ Sellist kahekõnet erinevates tundevarjundites võis möödunud nädalal Endla teatri proovisaalis kuulda kakskümmend korda. Just nii palju tüdrukuid oli pärast esimest castingu-päeva 138st Vanapagana tütre Riia rolli soovijatest teise vooru välja valitud.

„Kui sa oled 7-12-aastane tüdruk, sulle meeldib esineda, sa ei karda tähelepanu, oled valmis proovima midagi uut ja otsid seiklust, siis võid just sina olla see, keda Endla teater otsib. Sinult oodatakse julgust ja töökust ning vastu pakutakse põnevat võimalust näidelda päris näitlejatega päris teatris,“ kutsus teater jaanuari lõpus näitlemisest huvitatud tüdrukuid castingule. Otsiti Vanapagana tütre Riia osatäitjat teatri suvelavastusse „Põrgupõhja uus Wanapagan“.

Seda, et huvi osutub nii suureks, et ennast paneb kirja koguni 138 rollisoovijat, ei osanud dramaturg Ott Kilusk ega lavastaja Kaili Viidas uneski ette näha.

„See võttis ikka pahviks, kui saime teada, kui palju soovijaid on,“ märgib Kilusk.

„Ka mina mõtlesin, et tuleb ehk 40-50 last, aga kaks päeva pärast konkursi väljakuulutamist oli neid juba 80. Mõtlesin, et olen heal juhul kuuekümneks valmis,“ lisab Viidas naerdes.

„Mu kass jooksis ära!“

Kaks päeva kestnud castinguks pidid tüdrukud ette valmistama vabalt valitud anekdoodi, lühijutu, muistendi või mõne muu paariminutilise proosateksti. Kakskümmend teise vooru valitud näitlejahakatist pidid lugema dialoogi koos näitlejaga. Vanapagana osa mängiva Ago Andersoni osa loeb castingul lavastuses kirikuõpetaja rolli täitev Sten Karpov.

„Kass, kass!“ hüüab kleenuke tüdruk proovisaalis heleda häälega.

„Mis selle kassiga on?“ uurib „vanapagan“.

„Ära jooksis!“

„Kuhu?“

„Ma ei tea!“

Teised väiksed rollisoovijad ja žürii, kuhu kuuluvad peale Kiluski ja Viidase ka Juula osatäitja Triin Lepik ja näitleja Arthur Arula jälgivad mängu tähelepanelikult. Järgneb kassiotsimise stseen, kus peitupugenud kiisu leitakse lõpuks üles suurest kaanega kastist. Lavastaja laseb kõigil lastel sama stseeni ka ilma etteantud tekstita improviseerida. Fantaasialend annab jooksu pistnud loomale kõikvõimalikke nimesid – Simba, Victoria, Leksi, Nupsu, Kribu-Krabu… Žürii pahvatab nii mõnigi kord naerma, sest laste spontaansus toob üha uusi ja naljakaid pöördeid.

„Kassist on ainult saba järgi jäänud!“ hüüatab Anna-Liisa, kui kassi osa täitva karvase nuustaku kastist välja võtab.

„Võtame nüüd teise teksti ka,“ ütleb Viidas pärast mahlakaid kassileidmisi.

„Riia ei taha üksi jääda,“ alustab üks tüdruk oma tekstiga kurvalt. Teine mängib selle välja pahuralt, kolmas lisab vürtsikat jonnakust, neljas on õrn ja haavatav. Kõik nad on julged, avatud, mängulised, ei kohmetu ega jää tekstiga jänni, kui lavastaja katkestab ja annab uue ülesande. Tundub nagu see oleks tüdrukute jaoks juba vähemalt kümnes casting, kus osaleda – nad näivad nii asjalikud ja professionaalsed. Nii mõnigi väike rollisoovija üllatab žüriid sellega, et on oma teksti juba pähe õppinud.

„Aga sa oled nüüd perenaine,“ läheb Karpov tekstiga edasi. 

„Kas perenaine peab siis üksi olema?“

„Küllap vist.“

„Riia ei taha perenaine olla!“

„Aga teist ei ole kuskilt võtta.“

„Kas lähed täna kaugele?“

„Kaugele.“

„Kas metsast läbi?“

„Läbi.“

„Kas üle suure põllu?“

„Üle.“

„Kas teise metsa?“

„Teise.“

„Ja mis siis tuleb?“

„Siis ei tule enam midagi. Ole nüüd hea laps ja hoia kodu.“

Tahame näitlejaks saada!

Kui kõik kakskümmend last on oma etteaste ära teinud, võtab žürii aega otsustamiseks. Lapsed koos vanematega ootavad pinevalt tulemusi. Ootusärevuses Sofi tunnistab, et kuigi ta käib nii näiteringis kui ka laulmas ja esinemiskogemust jagub, oli tal rolliproovides ikka pisike närv sees. „Algul tundsin, et süda puperdab sees,“ tunnistab ta.

Žürii valis Riia rolli jaoks välja kaks kõige sobivamat tüdrukut. Viidas tunnistab, et kerge see ei olnud.

 „Nägin täna võrratuid noori näitlejaid. Ma pole varem nii rasket otsust pidanud tegema,“ avaldab lavastaja. Ta ütleb muheledes, et oleks lausa tahtnud, et osalejad oleks nõrgemad olnud, sest siis oleks valiku tegemine lihtsam olnud. Rolli valitud kahe tüdruku osas oli žürii siiski ühel nõul. Ja rolli saavad – Haapsalu tüdruk Elsa Johanna Talvistu ja Tallinnas elav Agata Apostol. Mõlemad on 9aastased.

„Te ju lausa värisete nagu haavalehed!“ ütleb Viidas tüdrukutel õlgade ümbert kinni võttes.

„Ma ikkagi lootsin, et võidan, aga ei uskunud nii väga sellesse. See on väga hea tunne!“ räägib Elsa Johanna ajakirjanikule vaimustusega. „Minu jaoks olid kõige raskemad viimased kolm sekundit, kui teatati võitjad.“

Agata, kes on mitu aastat näiteringis käinud ja ka kirikuetendustes kaasa teinud, noogutab innukalt kõrvalt: „Jaa, minul ka! Püüdlikkus kulub ikka ära, aga närveerimine oli minu jaoks kõige raskem. Aga muidu ma teadsin, et olen hea näitleja ja et isegi kui ma ei võida, on see mulle väga-väga hea kogemus. Minu arust olid kõik väga head, võib-olla meie olime lihtsalt natukene rohkem paganatütred või nii. Oleneb ka kui tugev hääl sul on ja kas sa vaatad otsa näitlejale.“

Kelleks tüdrukud tulevikus saada tahavad?

„Näitlejaks!“ hüüavad elevil tüdrukud korraga nagu ühest suust.

„Ma olen eluaeg tahtnud näitlejaks saada!“ ütleb Agata.

 „Mina tahtsin algul hambaarstiks saada, aga nüüd tahan näitlejaks!“ räägib Elsa Johanna õhinal.

 „Minu arust on näitlemine justkui lõbus kogemus ja puhkus,“ ei heiduta Agatat eesootavad pikad proovipäevad.

Casting pole naljaasi

Ott Kilusk märgib, et tugev esikümme oli žüriile juba selleks päevaks teada. „Üllatusi oli aga ikkagi nii palju. Ja kui huvitavalt nad situatsioone lahendasid!“

Triin Lepik lisab, et otsustamine oligi keeruline ka seetõttu, et erinevad ülesanded avasid lapsi erinevast küljest. „Meil oli ikka tulist vaidlust ka, aga lõpliku valiku tegime selle järgi, kuidas nad täna koos näitlejaga stseene mängisid.“

Viidase sõnul määras otsustamisel rolli ka laste vanus ja suurus, sest Kiluskil oli kindel tüpaaž juba peas - õbluke ja haavatav ja et temast õhkuks sissepoole kurbust.

„Tekstiline osa on ka hästi oluline, kuna Tammsaare on kirjanik, kes on pannud tegelaste suhu väga filosoofilisi mõtteid, mismoodi väike laps, kes ütleb lihtsaid lauseid, väljendab sügavaid tõdesid. Selle taga on terve maailm. Riia ei ole lihtsalt laps laval, vaid tal on kanda väga oluline osa,“ räägib Kilusk.

Viidas lisab: „Riia on see tütar, kes jääb vanapagana sugu või verd edasi kandma meie seas. Peaks jääma justkui see tunne, et ta on meiega. Tema on see, kes jääb ellu.“

Züriiliikmed ei väsi kõiki osalejaid kiitmast, seda enam, et casting on psühholoogiliselt väga raske.

„Inimene on tulnud kaugelt kohale, sa võtad ta minutiks-kaheks ette, siis ütled aitäh ja pärast ta ei saagi midagi. See käib mulle endale nii südame ja hinge peale. Nad on ju nii õrnas eas. See tegi asja keeruliseks. Suurte inimestega oleks lihtsam – ütled, et mine minema ja kogu moos,“ ütleb Kilusk ja märgib, et tegelikult on casting ta täiskasvanule väga ränk kogemus.

„Sten täna just kirjeldas, et on ise võtnud osa castingust ja oli siis nii suure psühholoogilise pinge all. See võib inimese haigeks teha.“

Endla teatris on küll ka varem castingut tehtud, aga Kiluskil ja Viidasel see kogemus varem puudus.

„Me pole varem pidanud osatäitjat niimoodi otsima. Selles mõttes oli see meile endale ka huvitav väljakutse,“ sõnab lavastaja.

„Ja teha seda nii paljude osavõtjatega praeguses, iga päev muutuvas teatris, kus ei tea kuidas neid koroona tõttu hajutada, oli samuti suur väljakutse,“ lisab dramaturg. „Ma leian, et töötasime kogu teatrijõududega väga operatiivselt. Mitte kordagi ei tekkinud segadust ja kõik jooksis ilusti.“

Endla Teatri suvelavastuse „Põrgupõhja uus Wanapagan“proovid algavad aprilli keskel ja noored näitlejad peavad siis valmis olema pikkadeks hommikust õhtuni kestvateks proovipäevadeks. Etendused toimuvad juunis, juulis ja augustis Pärnus Fortumi katlamajas. Teksti autor on A. H. Tammsaare, dramatiseerija Ott Kilusk ja lavastaja Kaili Viidas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee