Seisukoht

Seisukoht | Urgu sulgumise kõrge hind 

Aigi Viira, ajakirjanik, 12. veebruar 2021 18:54
„Sa ei kujuta ette, kuidas ma tahan tunda peosärgi triikimise lõhna!” ohkas mõni päev tagasi üks mu sõpru. Kinnituseks sikutas ta lahti sahtli ja näitas oma triikrauda, mis nutvat nende õhtute järele, kui ööklubisse minek oli tavaline. Nüüdseks on see triikraud ja pidulikud rõivad puhkust saanud õige pikalt, aga klubiuksed on ikka veel kinni.

„Ma olen väsinud sauna- ja korteripidudest, ma olen väsinud päev otsa töö uhtmisest ja siis lihtsalt kojuminekust,” lisas too sõber, kes ootab pikisilmi, millal saabub päev, kui elu võtab tagasi vana normaalsuse kuju. Sest uus normaalsus on kohutavalt kurnav ja painav.

Sama kurnav on ööklubidele kinniolek ja artistidele pikaks veninud esinemispaus. Teatrirahval on õige pisut paremini, ehkki nõue, et teatrisaali tohib täita vaid poole jagu, pole teab mis lahendus. Ei ole ses märke teatri ratsionaalsest majandamisest ega tujutõstvaid emotsioone näitlejaile, kes vaatavad pooltühja saaliga tõtt. Kõige enam veab publikul, sest nemad pääsevad lõpuks koduseinte vahelt välja. Maitsma hetki vanast normaalsusest. 

Ei vaidlegi, et koroonaajal on mõistlik oma tervist iga hinna eest kaitsta, kuid teisalt ei sarnane praegused lahendused kuidagiviisi ellujäämisõpetusele. Pigem vastupidi. Targemad on juba ammu öelnud, et selle viirusega tuleb õppida elama. Õige mõte, kuid ennast urgu sulgedes saab määratu hoobi vaimne tervis. See hind on aga küll liiga kõrge.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee