Repliik

Gerly Mägi | EAS kui maaturismi ettevõtete kirstunael (8)

Gerly Mägi, maaturismi ettevõtja, 14. veebruar 2021 20:43
Foto: Pixabay
Turismisektoris on endiselt agooniahooaeg. Jaanuar tõi häid uudiseid maapiirkonna väikestele majutusasutustele — hakati rääkima EASi uuest üleriigilisest toetusest. Ent kuu lõpus avaldatud ministri määrusega otsustati, et toetust ei vääri ettevõtted, kes 2020. aastal raskusi trotsides tööd jätkasid.

Läinud aasta on turismitaludel kõik tagavarad olematuks lihvinud ning lootus uue hooajani vastu pidada näib kaduvat. Vastutustundlikult piiranguid järginud majutusasutustele on kliendid ja sissetulek muutunud vaid nostalgiliseks mälestuseks.

Iga mõistlik turismiettevõtja jättis jõulude ja aastavahetuse paiku suured piduliste grupid vastu võtmata, et viiruse leviku pidurdamisse omapoolne panus anda. Selle asemel rabati suvel nii kuis jõuti, lootuses talveks piisav tagavara tekitada. Aga sissetulekud polnud eelnevate aastatega muidugi võrreldavad.

EAS teatas jaanuaris, et toetust saavad majutusettevõtted, kelle käive on koroona-aastal langenud. Toetus ei pidanud olema suur – lihtsustatult öeldes annab riik iga kaotatud 1000 euro eest 150 eurot. Maapiirkondade väiksematele turismitaludele tähendab see paari tuhandet eurot, millega saaks uue hooajani vähemasti elektri- jm arved ära maksta. Suurematele pealinna hotellikettidele on toetussumma viie-kuuekohaline arv.

Aga õnn jäi üürikeseks. Ootamatult tuli EASi infopäeval välja, et väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Raul Siemi määrusega on sätestatud lisapiirang — toetust saavad vaid need, kelle käive on langenud rohkem kui kaks korda. Ootamatu täiendus tähendab paljudele majutusasutustele seda, et kui pandeemia-aegu trotsides jäädi „vaid“ 49%-lise languse juurde, ei tule riik nüüd enam üldse appi.

Ühe ettevõtja küsimusele, kas 49,7%-line käibelangus lubab tal toetust saada, vastas EAS, et arve ei ümardata, vaid vaadatakse veel kaks kohta pärast komagi. Küll aga saavad toetust majutajad, kes otsustasid eelmisel aastal mõneks ajaks üldse uksed kinni panna. Kas on vaja kunstlikult elus hoida ettevõtteid, kes ei saanud muutunud oludes kohanemisega hakkama või toetaks hoopis nende tegemisi, kellel on küll raske, kuid kes endiselt pingutavad ning on leidnud eluspüsimiseks lahendusi?

Tuleb vaid pöialt hoida, et see armas suitsusaunaga turismitareke Setumaal, vahva ujumiskoha ja mänguplatsiga puhketalu Järvamaal või muinasjutuline metsamajake Lääne-Virumaal veel ka siis alles on, kui linlastel maale pagemise soov peale tuleb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee