Elu

Ivar Must: “Mulle ei läinud see kuradi marssimine korda!” 

Verni Leivak , 9. veebruar 2001, 00:00
VIIMASEID KUID IGOR TSÕGANOV: Senise esinejanime Ivar Must, mida Igor kasutab juba 17 aastat, kavatseb ta lähiajal oma pärisnimeks muuta. “Võtsin eesti nime, sest tarifitseerimisel võis olla lugu parimat, A-kategooriat väärt, aga vene nimi komisjonile ei meeldinud ning pandi C-kategooria. See näitab, et ega vene korda Eestis austatud, oodati samamoodi nagu Taškendis, et emiir tuleb tagasi. Ja oleks ju naljakas, kui Enel Ehal ja Ivar Mustal on sündinud tütar Rebecca Tsõganova...” Arno Saar
“Pole enam, mille või kelle vastu võidelda,” ütleb Eestit tänavusel Eurovisionil esindava laulu “Everybody” autor Ivar Must, et on endise mässumeelsuse minetanud.

Kas tänavuse Eesti eurolaulu salvestamine juba käib?

“Veel mitte. Praegu on asi infovahetuse staadiumis.

Loo miksimiseks on pakkumisi teinud paljud lääne stuudiod - Soome, Rootsi ja Taani omad. Taaniga on kontaktid näiteks tänu meie laulu taustabändile 2XL.

Võimalik, et plaadifirma EMI Taani osakond teeb meiega peatselt lepingu ja laseb singlid välja. See on poiste endi pikaajalise töö tulemus ja pole üldse Eurovisioniga seoses.”

Otsust, kus “Everybody” kokku miksida, pole sa veel teinud?

“Ei. Just hetk tagasi pakuti jälle üht varianti, kuid paistab, et Soomes on seda kõige mugavam teha. Ja odavam - pean silmas laeva-, mitte lennupileteid. Kohapeal viibiminegi on justkui sugulaste värk, aga kvaliteet on igal pool üks ja sama.”

Eesti kvaliteet jääb alla.

“Miks ma peaksin rääkima Eesti kvaliteedist, kui mul on oma stuudio. Ei, lihtsalt et saada garantiid onudelt, kes Euroopas või maailmas läbi löönud.

Aga võib-olla nende abi ei lähegi vaja. Mis siin rääkida - neil on rohkem raha, saavad endale paremat kola osta kui meie ning neil pole taga 75 aastat komsomoli, parteid ja sotsialismi. Nad on avatud ja vabad inimesed.”

Millal kirjutasid esimese laulu?

“Ammu, ammu, oh issand! Ei tule meeldegi. Üldsusele sai tuttavaks üks Anne Veski 1983. aasta laul “Veel pole õhtu”.

Aga milline laul oli päris esimene? Noh, vaadates minu tütart Rebeccat, kes on praegu kolme ja poole kuune - eks tal tuleb kahe nädala pärast kah esimene lauluke. Olen tükk aega restoranides töötanud ja eks ma ikka seal omi laulukesi mängisin.”

“Lja-minor, i pojehhali...”

Missugustes restoranides?

“Olümpias, Virus, Kevades, kõikides omaaegsetes Tallinna restoranides. Laulsin ja mängisin süntesaatorit või klaverit viis aastat.

Alustasin nii noorelt, et mind ei tahtnud administraatorid isegi tööle lasta. Väitsin, et olen 18, tegelikult olin aga hoopis 16. Kogemuse sain igatahes suurepärase - vene keeles on hea väljend lja-minor, i pojehhali, mis tähendab, et pidi meeletult tööd tegema ja lugusid maha võtma. Näiteks kohe, kui Eurovision lõppes, pidime kas samal või vähemalt järgmisel õhtul võidulaulu ja üht publiku lemmiklaulu mängima. Kirjutasin kõik partiid välja, jagasin laiali, tegime proovi. Hitte pidi oskama ennustada.”

Kui palju õhtuga teenisid?

“Kroonides või? Üks lugu maksis kolm, hiljem viis või kümme rubla. Eurovisioni võidulaulu võidi õhtu jooksul tellida 15 või 20 korda, mõnikord isegi järjest, ning siis oli administraator see, kes pulli ära lõpetas ja karjus, et järgmisel päeval meid vallandatakse.

Tänu sellele teenistusele saime endile osta kallid pillid. Oma esimese Yamaha süntesaatori ostsin 1985. aastal, maksin selle eest 9300 rubla, ja mind peeti idioodiks. See oli ju kahe sõiduauto hind! Ärikad tõid pilli Moskvast rongiga.

Sedasama Yamahat mängisin hiljem Jaak Joala ansamblis Lainer ja Anne Veski Nemos.”

See oli vist lõbus aeg...

“Lõbus, lõbus ja hea. Tööd oli palju ja sai jubedalt reisida. Minu lemmikpaik on siiani Taškent - Kesk-Aasia linn, kus tänavatel müüakse pilaffi ja šašlõkki. Buhhaaras, mäletan, nägime üht emiiri paleed, aed ümber ja aias paabulinnud. Küsimusele, miks te neid hoiate, vastati, et emiir tuleb nagunii ükskord tagasi. Ega seal sisuliselt sotsialismi ju polnud. Ma ei ole kunagi kommunistlik noor olnud.”

Maskeering: kleebitud vuntsid ja parukas

Kuidas see õnnestus?

“Õnnestus, sest ma vihkasin sotsialistlikku süsteemi kogu oma sisikonnaga. Olin oma klassis viimane, keda pioneeriks võeti. Mulle ei läinud korda see kuradi marssimine!

Ma ei käinud isegi Vene sõjaväes - kaheksa aastat panin võimude eest plehku! Nii kaua, kuni sain 27aastaseks.”

Hullumajja ei proovinud?

“Ei, see oli kõige tavalisem variant ja sealt saadi inimesed kätte. Olin kavalam. Näiteks läksin Lasnamäele noormeeste sõjaväkke saatmise punkti oma autoga. Näitasin näo ära, ning ootasin üht sõjaväelast, meest, kes pidi mu sealt välja laskma ja sõjaväest vabastama. Ja kuigi olin talle maksnud, ei ilmunud ta vajalikul hetkel välja. Siis ei jäänud muud üle, kui oodata sobivat momenti, et üle aia hüpata, autosse istuda ja minema sõita.

Edasi põrutasin Leningradi ja käisin nädal aega teatrites. Mõni teine kord lasin jalga hoopis akna kaudu. Ühele sõjaväe seale maksin neli aastat vajaliku pitseri panemise raha. Hiljem kuulsin, et ta ostis selle raha eest endale ZaporoĘetsi.

Nii Otsa-koolis kui ka pedas toodi mulle kogu aeg sõjaväekutseid, kuid ma ei kirjutanud kuhugi alla. Miilitsad käisid kodus, otsisid mind sugulaste ja tuttavate juurest. Kevade restoranis olin sunnitud pilli mängima, vuntsid ette kleebitud ja parukas peas.

Ning igal sügisel ja kevadel jäin ühte ja samasse haigusse.”

Millisesse?

“Ei ütle! Pärast lööb veel keegi maha... Okei, simuleerisin neerupõletikku. On mingi haigus, mille ajal koguneb uriini verd. Alguses oli väga lihtne - võtsin verd näpust. Aga hiljem, kui proovi andmise ajal pidin seisma, käed kahele poole välja sirutatud ja selja taga valvas sanitar, kes vaatas, kuidas ma pissin... Siis pidin midagi muud välja mõtlema. Et kas või pisikestki veretilka uriini-proovi saada... (Lülitan Ivari soovil hetkeks diktofoni välja. - toim.) Nii et - nutikust on vaja!

Minu kohta algatati kriminaalasi, oleksin viis aastat vanglat saanud. Õnneks seda ei juhtunud - näed, vedas!

Pedas õppisin orkestrijuhtimist, kuid lõpetasin vaid kolm kursust. Tegin NLKP ajaloo eksamit kuus korda, aga ikka ei saanud läbi, ja lõpuks lõin käega.”

Ohtu ei ole

Kas mässumeelsus on sulle omane ka praegu?

“Ei, sest ma ei näe ohtu. Mul on elukaaslane, on väike tütar.”

Elad koos eksmiss Enel Ehaga, kuid oled ka abielus olnud.

“Jah, ammu-ammu. Abiellusin siis, kui noor ja loll olin - 1982. aastal. Olin siis 21aastane.

Abielu kestis kümme aastat. Lastega - 17aastase Elina ja 14aastase Antoniga - suhtlen aga siiani ja hoian neid väga. Õpivad hästi, isegi kolmesid pole tunnistusel.”

Eks vist kodurahu aitab ka loomingule kaasa?

“Kodune atmosfäär on kunstnikule peamine. Enel on haruldane inimene, tunnen, et olen alati koju oodatud. Mina olen see, kes vahel näitab kodus oma tujusid. Nüüd, jumal tänatud, elan linnast väljas keset metsa, kojusõiduks kulub 35 minutit, ja jõuan maha rahuneda.

Peaasi, et Rebeccaga oleks kõik korras. Loodan, et saan enda, oma vanemate ja sugulaste vead tema peal parandatud - püüan teha nii, et ta hakkaks võimalikult varakult rääkima eri keeli. Kasvatada teda nii intelligentseks, et... vaene tüdruk! Ühes olen kindel - Rebecca saab juba varases nooruses Puškinit tema emakeeles lugeda.”

Ivar Must

Sündinud Tallinnas 7. mail 1961;

lõpetanud Tallinna 26. keskkooli;

1978 - astus Georg Otsa muusikakooli, õppides üheaegselt koorijuhtimise ja estraadiosakonnas klaveri erialal. Kool jäi lõpetamata, sest mees otsis pääsu NSVLi armee eest;

1981 - astus Tallinna Pedagoogilisse Instituuti orkestrijuhtimise erialale. Lõpetas kolm kursust;

1985 - 1990 - klahvpillimängija ansamblis Lainer ja Nemo;

1990 - 1994 - töö Soome restoranides ühemehebändina ning baarides;

1994 - eurolaulu esikoht, Eurovisioni eelviimane koht (laul “Nagu merelaine”, esitaja Silvi Vrait);

1994 -... koostöö mitme Eesti artistiga (Tiiu, Miss II Miss, 2XL jpt.).

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee