„Kullake, kas sind sunniti sinna minema?“ Stjuardessi murelikud silmad piidlevad üle maskiserva minu pressikaarti. „Ükski täiemõistuslik inimene ei lähe praegu sinna vabatahtlikult.“ Vastan, et mina väga ei muretse, kuulu järgi kubiseb USA pealinn sõduritest ja politseinikest. Peagi veendun, et nii tõesti on. 

Räägin murelikule lennuteenindajale, et tõepoolest, lendan pealinna tööasjus. „Hoia ennast, mu sõber,“ õhkab ta dramaatiliselt. Suur lennuk on peaaegu tühi, võib-olla 20 reisijat, kui sedagi. Räägitakse, et igal Washingtoni suunduval lennul istub vähemalt üks, ehk isegi mitu õhupolitseinikku (ingl. k. – air marshall), kes võimalikel pahalastel silma peal hoiavad ja vajadusel sekkuvad. Eelmisel õhtul viskasin abikaasale nalja, et nagu iga teinegi neil päevadel päälinna suunduja olen ma raudselt mõnes FBI kahtlaste isikute nimekirjas.

Taksojuht vabandab väga, et kuna Washingtoni pääsemine on peaaegu võimatuks muudetud (lisaks on suletud muuseumid ja mitmed vaatamisväärsused, samuti Kapitooliumimägi, kus Joe Biden oma ametivande peaks andma), venib sõit õhtusel tipptunnil üsna pikaks.