Müstilistele teemadele spetsialiseerunud Õhtulehe ajakirjaniku Sirje Presnali ja Õhtulehe veebi loovjuhi Anu Saagimi seekordseks külaliseks on elujõutoetaja Kairi Kuha. 

Kairi: Kaheksa aasta eest olin ma ilmselt kõige elujõuetumaid inimesi, keda toona teadsin. Olin põhjalikult läbi põlenud. Mu kehas ei olnud enam ainsatki paika, mis oleks tundunud korras. Jõud oli täiesti otsas. Praktiliselt kõikjalt valutas. Liigesed raksusid ja valus oli midagi käeski hoida. Migreenid olid pidevad, ärevus halvav, alatasa kimbutasid mind külmetushaigused. Mu kilpnääre oli langenud alatalituse piirimaile ning meeleolust ja keskendumisvõimest ei maksa üldse rääkima hakatagi.

Kõige selle juures oli midagi hämmastavat. Olin kõige sügavamasse auku langemise ajal nii enese, kui ka teiste meelest juba pikka aega olnud tervislike eluviiside musternäidis. Ma sõin kodus tehtud mahetoitu, tegin trenni, mediteerisin, kandsin mahetekstiile, puhastasin kodu sooda ja äädikaga. Minu vannitoakapis olid vaid mõned üksikud mahetooted ihuhoolduseks ja meigiks.

Mul oli kena kodu, tore pere ja hea töökoht. Kuid see ei päästnud mind. Tavapärased tervislike eluviiside ja toitumise nõuanded ning pealtnäha väga head tingimused ei taganud minu organismi tegelike vajaduste täitmist. Kogu selle talumatu enesetunde juures oli mu veri korras, kui piiripealsed kilpnäärmenäitajad välja arvata.

Mida sellises lootusetus olukorras ette võtsid?