ohtuleht.ee 18. jaanuar 2021 19:11
Viljandi linnavolikogu otsus, et Jaak Joala mälestuseks püstitatud vastuoluline skulptuur jääb veel vähemalt nädalaks oma kohale, võib olla hea uudis isegi neile viljandlastele, kes olid ausamba vastu: huvi skulptor Mati Karmini teose vastu ei paista vaibuvat ja kõikjalt Eestist kohale sõitnud siseturistide ohutu kogunemine välitingimustes teevad koroonakriisi ajal kadedaks ilmselt iga omavalitsuse.

Kuid seda, kas Joala kuju teenib ikka lühikese ajaga turismimagnetina tagasi linnavalitsuse selle tarvis eraldatud 50 000 eurot, on praegu raske hinnata. Nagu ka seda, kas mõni võimalik ostja – huvi on tuntud isegi Venemaal – oleks nõus küsitud summat välja käima. Pealegi peab enne lahenema juriidiline küsimus, kas Joala lesel ja kaubamärgi omanikul on õigus nõuda samba lammutamist, ehk siis nende osade eksponeerimise lõpetamist, mis seostuvad lauljaga. Kui kriitikute sõnul on põhimured seotud aga materjalide kokkusobimatuse, mürasaaste ja töö erinevusega esialgsest kavandist, siis ehk seisneks kompromiss hoopis kuju kohendamises ja selle ümberpaigutamises laulja sünnilinna piires.

Kuigi monument on saanud just tänu vigadele ootamatult populaarseks, peaks selle valmimise lugu siiski mõjuma hoiatusena omavalitsustele ja kodanikeühendustele: hea looming sünnib väga harva siis, kui konkursiga kiirustatakse, tegijatevahelist konkurentsi püütakse piirata ja žüriil pole pädev laekunud kavandeid hindama. Kui töö eest tasub maksumaksja, siis on kõrgendatud avalik tähelepanu nii ehk naa garanteeritud.

On puhas juhus, et möödapanek Joala ausambaga kujunes sedavõrd võimsaks, et see mõjub kui linnapoolne kaval turundustrikk. Kui seda valemit aga mujal kasutada, on suure tõenäosusega tulemuseks ilmetu käkk, mis morjendab küll kohalikke elanikke, ent jätab teisi ükskõikseks. Sellest suuremat läbikukkumist aga kunstimaailmas polegi.