Kommentaar

Toomas Alatalu | Tuleb kahjuks variseride valitsus 

Toomas Alatalu, vaatleja, täna 13:46
Foto: Teet Malsroos
Huvitav hommik oli, sest Terevisioonis näidati peaminister Jüri Ratase öiset poliitavaldust ja räägiti mitme erakonna esindajaga, ent pidevalt korrutades – Kaja Kallast või Reformierakonna esindajaid pole võimalik kätte saada. Esimest korda ajaloos täitus Prantuse presidendi Jacques Chiraci omaaegne soov Eesti poliitikutele – on olukordi, kus on tark vait olla. Nüüd siis see ka sündis Reformierakonna puhul, sest lolli jutu ja targa jutu vahel on tõesti kasulik pausi pidada.

Samas tuletas prokuratuuri ootamatu käik ärimehe Hillar Tederi, Keskerakonna poliitikute ja ka EKRE ministri nõuniku vastu meelde kohtuvõimu sama sorti aktsiooni 2003.aasta riigikogu valimiste ajal Tallinna keskerakondlasest abilinnapea vastu, mis ju selgelt mõjutas uue valitsuse loomist. Nagu seda oli ka tänane päev (13.01), mil riigikogu pidi otsustama rahvahääletuse ja sellel esitatava küsimuse saatuse.

Tegemist oli selgelt välispoliitilise sammuga, sest 2014.aasta kooseluseaduse poolikult vastu võtnud jõud nägid ohtu võimalusele sellele kunagi punkt panna ja arvestades maailmapoliitikas toimunud nihet, korraldasid muust rääkides enneolematu tõrjeoperatsiooni. Sisuliselt oli tegu katsega vältida rahva õigust otsustada ise, mitte etteantud juhtnööride järgi.

Kõik see sündis pandeemia mõjul tekkinud ja kulgeva kriisi raames, mille haldamine ja milles tegutsemine nõuab haritud poliitikuid. Eesti opositsiooni vastutegevus võimukoalitsiooni poliitikale antud küsimuses nägi aga eriti hale välja. Nüüd tuleb neil tänada nagu 2003.aastalgi prokuratuuri, kes oma käiguga nad suurest häbist välja aitas ja andis võimaluse – pealegi presidendi poolt usaldatuna – rääkida tänasest alates ajakirjanduse toel sootuks teist juttu ja teisel teemal.

Kui jätkata suurtes kategooriates, siis oli Reformierakonna jäämine opositsiooni 2016.aastal suur pööre poliitikas ja Keskerakonna juhtpartei rolli asumine tõotas rahvale selgeid muutusi. Üks neist, Isamaa poolt pakutud pensionireform on ka käes. Rahva osaluse suurendamisega poliitikas jäädi aga jänni ja kui jätta kõrvale selgelt teatud suurema trendi teenimise ajendil (sõltumata sellest, kas Eesti rahvas on selleks valmis või mitte) ettevõetu, siis muus on ju kõik jäänud lihtsalt selle taha, et ühiskonna võimuladvik tammub paigal.

Reakodanikul pole raske märgata lihtsat ümberistumist – ühe kooli rektorist saab teise kooli oma, riigikogust-valitsusest ei saa kedagi nihutada, sest asemele tuleb vale inimene, minister võib ka viit erinevat ministeeriumit juhtida jne, kui tuua kõige silmnähtavamaid näited. Ja ikka suuremate palkadega kui varem, ehkki – oleme ju kriisis.

Uus koalitsioon pidanuks tooma värskeid nägusid ministeeriumitesse, ent kus need on? Nüüd on pandeemia muutnud radikaalselt töökorraldust, ent endiselt käivad mingid kummalised riigiasutuste liitmise ja lahutamise tehted. Mõistagi ei saa kriisi mõjul töö kaotanuid jätta toetamata, ent kus on tulevikuvisioonid ja hädaliste aus kohtlemine?

Korruptsioon on üleilmne probleem, ent ikkagi ka mõjutatav seaduste ja nende järgimise abil. Praktika on kinnitanud, et kui mõnda korruptanti koheldakse nimme siidikinnastes nn. rahuliku arengu perioodil, siis uute kriiside ajal, mis alati paljastavad isiku anatoomia kogu tema eheduses, võib tema tänu väljenduda selles, et ta – vastupidiselt lootustele - käitub veelgi jultunumalt ja mängib lahtiste kaartidega. Sest kui ka on rohkem kui JOKK, siis suhted igaveste omadega võimul on igavesed. Just see selgitabki asjaolu, miks meil – eelpool mainitud ümberistumisi lisades - jäävad oma-tasku-tegemisega vahele ikka ühed ja samad tegelased. Selge see, et jälle lubatakse seaduste ümbertegemist, ent ilma rahva suurema ja sisulise kaasamiseta jääbki see kõik jutuks.

Ehk siis kokkuvõtvalt – prokuratuur andis Eesti erakondadele võimaluse uuelt lehelt alustada ja tegelikult saab ettevõetu aega heaks pidada eelseisvate kohalike valimiste mõttes. Kõigi – nii tulevasse valitsusse kuulujate kui opositsiooni jääjate lubadused saavad kiirelt hinnangu rahvalt. Kui too muidugi tuleb valima – valimised Leedu ja Rumeenias näitasid selgelt, et pettumus poliitikutes võib olla nii suur, et ei tulda enam ka valima.

Lootkem, et eile ühte ja täna teist juttu rääkivad Eesti poliitikud suudavad end kokku võtta ja asudes täie innuga ja läbimõeldult pandeemiaga võitlema ja majanduse langust vältima, suudavad vähemalt pooled Eestimaa valijatest endi taha oktoobriks saada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee