"Small talk ei tule väga hästi välja ei soomlastel, ega eestlastel."
Selle lausega tuli mulle meelde ligi 30 aastat tagasi raadiost kuuldud intervjuu ühe ameeriklasest Rahukorpuse "misjonäriga", kes tuli Hiiumaale mingisse kooli inglise keele õpetajaks. Sõna "misjonär" võtta heatahtlikult. Nüüd asjast. Oli teine olnud õpetaja mingi aastake või rohkem, elas juba kokku kohaliku hiidlasega või oli isegi abielus kui läks külastama kodumaad. Sattus kuhugi bensukasse, kus teenindaja hakkas naeratuste saatel küsima, et kus kohast sa tuled, kuhu sa lähed, kas sa oled abielus, kas sul lapsi on jnejne
Rääkis, et peale seda küsimuste laviini oli ta mõttes laksanud peopesaga endale vastu otsaesist ja taipas eestlaste olemust. Oli mõelnud, et mis kuradi sinu asi see on, et kus kohast ma tulen, kuhu ma lähen, kas ma olen abielus või mitte, kes on mu vanemad, kus nad töötavad, kus mina töötan, kas mul on lapsi jnejne. No kohe mitte ei ole see ühe suvalise bensuka suvalise teenindaja asi. Alles seal bensukas ta taipas, miks eestlased on "kinnised". Elagu oma elu ja teiste elu ei ole sinu asi kuni see sinusse ei puutu.
Intervjuu andis ta eesti keeles.
"Ma ei ole mingi EKRElane ega põlisoomlane, aga arvan, et inimene peab võõras riigis keele ära õppima."
Kui ka ligi 300 000 omal ajal siiatulnutel sarnane mõtlemine, oleks paljud probleemid rahvuse teemal jäänud ära. Õnneks olen märganud omaaegsete tulnukate järeltulijate hulgas väga suurt muutust ja seda on meeldiv kuulda.