Kommentaar

Allar Jõks | Ummikseisust väljumiseks peaks tasakaalupunkti otsima kõik osapooled (32)

Allar Jõks, endine õiguskantsler, 10. jaanuar 2021 17:14
Foto: Martin Ahven
Parlamendi töö takistamine (obstruktsioon) on parlamendi vähemuse üks relvadest, mida on kasutatud, kasutakse praegu ja kindlasti ka tulevikus. Olen õiguskantslerina 2005. aastal sarnast küsimust lahendanud. Selgitasin siis, et riigikogu töö-ja kodukorra seaduse (RKKTS) eesmärk on võimaldada riigikogul teostada põhiseadusega antud pädevust ning seista hea ka selle eest, et parlament kui kollegiaalorgan ja põhiseaduslik institutsioon saaks täita talle põhiseadusega pandud funktsioone ning rahvaesindajad saaksid teostada rahvalt valimistel saadud mandaati. Olen praegugi samal arvamusel.

Kas kehtiv RKKTS on siis puudulik ja lubab riigi jaoks ülitähtsa eelnõu menetlemist lõputult pidurdada? Minu arvates mitte. Kui obstruktsioon takistaks mõne riigi jaoks üliolulise eelnõu menetlemist, näiteks jääks riigieelarve või viiruse vastaseks võitluseks vajalik seadus vastu võtmata, siis peab seadus ette nägema võimaluse selle ärahoidmiseks.

RKKTS-s on ettenähtud võimalus eelnõu usaldusküsimusega siduda ja nii tagada „turbomenetlus“. Riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise eelnõu pole aga võimalik usaldusküsimusega siduda. Sellest järeldub, et rahvahääletuse edasilükkumist või ärajäämist ei ole seadusandja riigi püsimajäämise seisukohast ohuks pidanud. Eelnõu autorid ei ole valgustanud, mis siis Eestis halvemaks läheb, kui rahvahääletus lükkub edasi või jääb hoopis ära.

Vaatamata sellele, et Toompeal toimuvas ei ole midagi uut, vähendab see rahva esinduskogu usaldusväärsust ja kujutab selliselt pikas perspektiivis ohtu parlamentaarsele demokraatiale. Kuidas näiteks seletada eesliinil viimase piiri peal pingutavatele meditsiinitöötajatele, miks parlamendi enamus ja vähemus vaidlevad 2021.aasta alguses kirglikult selle üle, kas rahvahääletus abielu definitsiooni osas tuleb.

Sellest ummikseisust väljumiseks ei tule otsida mitte õiguslike vahendeid, vaid poliitilisi. Minu arvates peaks tasakaalupunkti otsima kõik osapooled.

Riigikogu töö-ja kodukorra seaduse RKKTS § 100 lg 2 kohaselt peab ettepaneku tegijal olema õigus iga ettepanekut selgitada. Kuigi seadus ei näe ette, et ettepaneku tutvustamiseks võib seada ajalise piiri, siis parlamendi töö efektiivsuse tagamiseks on komisjoni poolt ajalise piiri seadmine lubatav. Komisjonil on siin päris suur kaalumisruum ja kõrvaltvaatajana on väga raske öelda, milline oleks mõistlik ajaline raam. Samas peab ajaline piirang olema mõistlik ja mitte muutma riigikogu liikme õigust illusoorseks.

Tõlgendus, et kõik ühe riigikogu liikme tehtud ettepanekud võib automaatselt lugeda üheks ettepanekuks pole minu hinnangul RKKTS § 100 lg 2 tekstiga kooskõlas. Kõigi muudatusettepanekute „kimpu sidumine“ oleks RKKTS §-ga  100 lg 2 eesmärgiga kooskõlas juhul, kui muudatusettepanekud oleksid sarnased.

Õiguskantsleril on õigus vaidlustada riigikohtus rahvahääletusele pandav muu riigielu küsimus, kui riigikogu on rahvahääletuse korraldamise otsuse vastuvõtmisel oluliselt rikkunud kehtestatud menetluskorda ehk siis RKKTS. Kui õiguskantsler jõuab tulemusele, et muudatusettepanekute kokku panemine oli oluline rikkumine, siis ta võib pöörduda riigikohtusse. Kui riigikohus õiguskantsleriga nõustub, siis on tal õigus tühistada riigikogu otsuse muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise kohta.

Mida riigikohus teeks on raske ennustada. Pensionireformi asjas riigikohus selgitas, et obstruktsiooni takistamine on lubatav juhul, kui see toimub kooskõlas seadusega.