19 aastat tagasi Hiiumaal juhtunud lennuõnnetus on ainus inimelusid nõudnud reisilennuki katastroof taasiseseisvunud Eestis. Traagilise õnnetuse põhjused, pea kümme aastat kestnud uurimine ja kohtuprotsess ning süüdlase pääsemine tekitavad asjaosalistes tänini palju küsimusi. „Ahastus...“ meenutab üks protsessil osalenu. „See oli nii ebaõiglane.“

See pidi olema lend nagu iga teinegi. Kes tuli töölähetuselt, kes puhkusereisilt, kes läks niisama nädalavahetuseks Hiiumaale. 2001. aasta 23. novembril kell 18.05 Tallinnast startides oli aktsiaseltsile Enimex kuuluv lennuk An-28 ES-NOV reede õhtule kohaselt peaaegu et täis. 17 kohast olid vabad vaid kolm.

Ilm oli hilissügiseselt vilets. Temperatuur kõikus nulli ümber ja kohati kattis maad kerge uduvine. Asja ei teinud paremaks ka kõle tuul: puhangud ulatusid üle kümne meetri sekundis. Kõige tipuks sadas veel lund. Kui Hiiu maavalitsuses raamatupidajana töötav Rita lennureisist tuttavale rääkis, teatas viimane, et ärgu ta sellise ilmaga küll lennaku. Rita ei kahelnud aga hetkekski. Ta tahtis koju saada.

Aivo ja Riina olid äsja kahe lapsega Egiptusest puhkusereisilt tulnud. Mandri ja Hiiumaa vahet sõitev lennuk oli nende jaoks harjumatult väike. Õhkutõusu oodates märkasid nad, kuidas lendurid pühivad kabiinis istudes esiklaasilt vett. Seegi oli harjumatu. 

Aivo ja Riina olid valinud kohad lennuki keskosas paremal pool, lapsed istusid kaks pingirida eespool. Laste ja piloodikabiini vahel istus veel vaid üks inimene – laevamehaanikuna töötanud Jaan.

Jaani kõrvale pidanuks istuma pensionär Hilja, kes oli äsja haiglast operatsioonilt tulnud. Esimesse pingiritta Hilja aga ei jõudnud. Selle asemel leidis ta vaba koha lennuki keskosas. Valudes naise aitasid istmele teised reisijad.

Keegi neist ei teadnud, et istekohtade valikul on sel õhtul elu ja surma hind.