, 17. detsember 2020 15:15
12 KOMMENTAARI
- värskemad
- parimad
- vanimad
m
/ 18. detsember 2020 08:22
Hiljuti tabasin end mõttelt, kuuldes laulu , Aisakell' üht rida:,....kristalses täheöös.' Millal viimati saime tunda seda kristalset täheööd? See tähendab vähemalt paarkümmend kraadi külma, pilvitut taevast, kirkalt säravat kuud / päikest, praksuvaid puid... Sellised ööd tähendasid meile, nõukaaja maalastele, võimalikke külmapühasid, mida sai omajagu nautida. Linnalapsed võisid pisut krõbedama külmakraadiga samuti koolist puududa. Seda mõnusat lume krudinat jalgade all, härmas loodust...., nostalgia, mida tahaks veelkord tunnetada.
k
/ 18. detsember 2020 01:13
Jah, oli lumi ja pakane ja koolides olid KÜLMAPÜHAD ja keegi ei pabistanud, et mis küll nüüd saab, ega lapsed ometi lollilks ei jää.
v
/ 18. detsember 2020 00:06
Jajah, oli tõesti. Ma mäletan, kui käisin algklassis, tuli iga päev 4km kooli ja koju jalgsi käia. Siis olid hanged nii kõrged, et ei näinudki teispoole hange, mis seal oli. Siis polnud nii laia teehoovlit nagu praegu. Aeti nii laialt l a hti, kui või malik. Teel mahtus sõitma ainult kas auto või hobune, mõlemad teineteist mööda ei pääsenud. Enne, kui mõni teerist või taluõu kuskil ligi oli. Võiks ju paljugi jutustada......
s
/ 18. detsember 2020 01:10
nagu minu kooliteest jutt. Vanaema, äkki me käisime koos Torila koolis? Aga kôik kooliteed ja kogu Eestimaa oli sellise paksu lumevaibaga kaetud. Peale talve saabus kauaoodatud kevad, kôik aastaajad olid selgelt määratud, tôid kaasa oma rôômud. Ennustatakse, et siiski sel aastal sajab Jôuluôhtul.
v
/ 18. detsember 2020 00:06
Jajah, oli tõesti. Ma mäletan, kui käisin algklassis, tuli iga päev 4km kooli ja koju jalgsi käia. Siis olid hanged nii kõrged, et ei näinudki teispoole hange, mis seal oli. Siis polnud nii laia teehoovlit nagu praegu. Aeti nii laialt l a hti, kui või malik. Teel mahtus sõitma ainult kas auto või hobune, mõlemad teineteist mööda ei pääsenud. Enne, kui mõni teerist või taluõu kuskil ligi oli. Võiks ju paljugi jutustada......
j
/ 17. detsember 2020 21:40
tôesti nii, et valge lumevaip kattis maad. Ja kuidas see kôik sillerdas päikesepaistel nagu oleks avatud taevaluukidest briljante puistatud! Metsast toodi kôige ilusam, kôige kohevam kuusk ja Jôuluvana sammud olid juba versta tagant kuulda. Ja kui Jôuluôhtul sadas laia lund, siis oli see nii hea, nii ônnis tunne, sinna veel juurde verivorstidest, smooritud hapukapsast ja seapraest lookas laud. Vabandage, kukkusin lapsepôlve, aga nagu see oleks olnud eile, nii elavad on need mälestused. Häid ettevalmistusi Jôuludeks.
s
/ 17. detsember 2020 18:36
Soovitus Õhtulehe omanikele, toimetajatele ja kirjutajatele.
Kui Eesti õigekeelsussõnaraamatu ostmiseks raha ei ole, siis kasutage internetis olevat eki.ee portaali. See annab keelealast nõu tasuta.
http://www.eki.ee /dict/qs/index.cgi?Q= lumi&F=M
t
/ 17. detsember 2020 18:20
Pole tähtsust,varsti unustatakse nagunii see sõna LUMI!
k
/ 17. detsember 2020 17:51
Lumi on nii iganenud nähtus, et toimetaja ei oska seda sõna käänatagi? Lumi-lume-lund (nagu tuli-tule-tuld), mitte lumi-lume -lume (nagu hani-hane-hane). Meenub, et kord eksamil käänas üks üleõppinud laps hani-hane-hand. Nii juhtub, kui ei mõelda.
k
/ 17. detsember 2020 22:48
Jah, ja siis on veel "susi-soe-sutt" stiilis käänamised sõnadest musi ja kusi :) Ehk siis musi-moe-mutt ja kusi-koe-kutt.